Kui habras on elu...

Kurb, et ma oma tervise ja elu üle hakkan taas mõtlema siis, kui kellegi lähedasega on midagi juhtunud. Alles siis ma taas hakkan asjade üle järele mõtlema ja analüüsima...

Tulen just haiglast. Mu sõbrannal oli 2 päeva tagasi insult. Tal on nüüd teine sünnipäev. Õnneks läks kõik siiski õnneks, ta jäi ellu, halvatus kadus ja ta saab terveks. Aga ta on nii noor :( 30ndates naine. Sellised asjad ei juhtu tavaliselt nii noortega. Kõige hullem on see, et ta ei tarbi põhimõtteliselt alkoholi, ei suitseta, liigub normaalselt, toitub okeilt ja nüüd selline pauk... Mul on nii valus. Nõme on see, et ma olen temaga kogu aeg jonninud ja pirtsutanud, mõtetult aega raisanud...Aga, kui ma kuulsin sellest õnnetusest, siis mulle lõi nagu puuga pähe, et issand, kui oleks läinud halvemini, ma ei olekski saanud talle öelda, et ta on mulle ikka armas ja oluline sõbranna ja, et ma hoolin temast ju tegelikult...Seekord ei olnud õnneks hilja, ma sain temaga koos olla ja saan ka edaspidi, kuid kindlasti ei raiska ma enam iial meie aega jonnimise ja pirtsutamise peale. Ma kasutan seda aega aind positiivsete koosolemiste ja hetkede jaoks. Sest kunagi ei tea, kuna on hilja. Ükskõik kellega...Kogu aeg on kõigil kiire, ei suhelda, ei helistata, tülitsetakse mõtetult. Tegelikult nii ei tohi...Oma lähedaste ja sõprade jaoks peab leidma aega, peab saama hästi läbi ja neid hoidma...Sest me ei tea kunagi kellega või midagi juhtuda...

Ta ütles mulle täna, et ma hoiaksin ennast. Käiksin arstil kontrollis jne. Teate, mul käis eelmisel pühapäeval kiirabi. Mul oli vererõhk nii kõrge, et ma mõtlesin, et kõik on. Tehti südamefilm jne. Pidin kindlasti minema esmaspäeval arstile, laskma teha uuringud jne. Kas ma läksin? Ei..

Ma mõtlen, et ma olen sõnaotseses mõttes oma elu põletaja...Ma elan lausa ennast hävitavalt. Miks? Kas ma tahan ka insulti? Infarkti? Surra? Miks ma endaga nii teen? Ma ei söö korralikult, ma ei maga õieti, kuid ette ka ei võta midagi, ma jooksen sinna tänna, mul on kiire kogu aeg, olen tohututes pingetes, vererõhk möllab, võtan ravimeid, pidusten ja tarbin alkoholi(nüüd mitte nii palju muidugi), lisaks sellele nüüd ka trennid jne. Ma pidin juba mitu kuud tagasi laskma mandlid ära lõigata, ma lollakas kardan, lastes põletikul oma kehas mõnusalt möllata. Võtan aga rohtu sisse, natuke leevendab ja pole hullu. Paar päeva olen ma tundnud oma hingeõhus ja suus atsetooni/eetri lõhna, ilmselt on mu keha ketoosis. Kujutage ette, ma olen suutnud oma ketoosi ka ajada. Kirjutan sellest pikemalt järgmises postituses. Süsisevesikute puudumisest ketoos pole küll eluohtlik, kuid diabeedist tingitud küll. Kuid kas ma olen läinud arstile veresuhkrut mõõtma, et olla ikka 100% kindel, et see on tingitud süssarite puudumisest, mitte diabeedist?  Ma käisin täna haiglas, kus on emo, ma oleks ju võind läbi hüpata, aga ei, ma tahtsin koju ruttu. Ma lihtsalt ju hävitan ennast, olles ise 31a ja 2 lapse ema...

Ja ma tean, et minusuguseid on niii palju, kellel on tuhat vabandust, et mitte minna arstile. Kiire on, liiga kaugel on. Mida iganes. Kuid miks me nii teeme ometi? Miks? Kõige rohkem ajab mind närvi see, et miks sellele mõtlema paneb vaid kalli inimese haiglavoodis nägemine. Krt kui habras on meie elu, kui harbas on meie tervis...

Ma lihtsalt tahtsin end tühjaks kirjutada...Olen kurb, vihane...Mõtlen aind oma sõbranna peale. Tea, et sa oled mulle kallis ja tähtis!!! Ja meil tuleb veel lahedaid hetki tulevikus :)

Palun inimesed hoidke end, oma tervist. Ja utsitage ka oma sõpru ja lähedasi tagant. Kui keegi kaebleb mingi vaevuse üle, utsitage teda tagant, et ta läheks kontrolli. Hoidke kõiki inimesi enda ümber, leidke rohkem aega, suhelge, elage ja armastage...

Sest kunagi võib olla hilja...