Et kas ma siis näljutan ennast?

Ma olen tahtnud juba mitu päeva seda postitust kirjutada, peas tiirlevad erinevad mõtted ja neid on ilmatu palju. Tahaks öelda seda, tahaks öelda toda. See postitus tuleb vist pikk, kindlasti suht ligadi-logadi, kuid ma kirjutan otse südamest ja täpselt nii nagu tunnen.

Tegelikult on mul nii hea meel, et minu ümber on nii palju hoolivaid, muretsevaid inimesi. Neid, kes viitsivad anda soovitusi, kirjutada mulle kirju/kommentaare. Neid, kes viitsivad kaasa elada ja on tunda, et on ka muretsemist ja hoolimist. Teid on tõsiselt palju ja vabandan, kui ma ei ole jõudnud kõigile vastata, kindlasti ma üritan seda ja vastused saavad kõik.

Eelmisel nädalal oli tuline arutelu selle üle, et ma söön liiga vähe ja siit-sealt kõlas ka ütlemisi: Merlin näljutab ennast! Kuidas sellega siis on, kas ma näljutan ennast? Ei mu armsad lugejad, ei kindlasti ma ei näljuta. Vähemalt mitte teadlikult, tahtlikult ja eesmärgiga kaalust alla saada näljutades. Vastus on 100% kindel ei. Vähemalt ei kavatse ma sel moel hakata alla võtma jne. Kuid ma nõustun väidetega, et ma söön vahel liiga vähe. Kindlasti mitte iga päev, on ju täiesti ilusaid postitusi, kus mul on täiesti normaalne kaloraaž ja kogused. Kuid jah ma olen nõus, et on päevi, kus minu toidupostistus on tõsiselt kurb, hirmuäratav ja jäyab mulje, et ma näljutan ennast.

Miks ma söön vahel liiga vähe? Tooksin teile välja mitmeid selgitusi.

1) Vahel mul ei ole lihtsalt isu. Eriti siis, kui mul on kiire ja tegus päev, kus ma pean jooksma sinna/tänna, pean ajama asju, käima koolis. Eriti, siis kui mu päevas on palju suhtlusi ja inimesi. Siis mul lihtsalt ei lähe kõht tühjaks. No ei lähe, ma ei tunne nälga. Vahel ma lihtsalt sööngi, sest ma pean ju. Hommikuti on mul kõht väga harva tühi, kuid ma tean mõistusega, et hommikusöök on tähtis ja ei vaidlegi vastu teile ja ei õigusta end. Tundub kummaline, et nii paks inimene ja ei ole isu!? Paraku nii on. Siinkohal mängivad rolli ka tujud/emotsioonid, kui ma olen väga õnnelik, siis mul pole isu, ja ka kurvastades pole. Ja ma tõesti lihtsalt ei sunni end, kuid pole isu.

2) Kuna ma olen aastaid dieete erinevaid pidanud ja enne seda teekonda ka end näljutanud, siis pean tunnistama, et sööma harjumine/õppimine oli minu jaoks väga väga raske. Kui inimene pole pm terve oma teadliku elu hommikust söönud, siis ei saagi loota, et see mulle järsku jubedalt meeldima hakkaks. Kuid on hakanud, on päevi, kus ma naudin hommikusööki. Kui inimene on ikka palju palju aastaid pidanud erinevaid dieete, talle on rõhutatud, et jumala eest ära söö nii palju, sa oled niii paks, siis paraku sellised hirmud ja harjumused jäävad külge ja vahel löövad nad ka praegu välja. Mõistusega ma ju tean, et sööma peab jne ja ma seda teengi, kuid pean tunnistama, et vahel need hirmud löövad taas välja.

3) Miks mul tekivad taas sellised hirmud, sellised kartused? Sest peale teie, kes te mulle heast südamest kaasa elate, peale teie armsate ja hoolivate lugejate on ka palju neid, kes mind vihkavad, kes soovivad mulle südamest halba. Et ma murduksin ja alla annaksin. Ma ei lase enam negatiivseid kommentaare ülesse, ma ei loe neid kõiki enam, kuna need teevad haiget. Väga ähvardavad/solvavad/ülbed saadan ma edasi uurijale. Kuid selliseid kommentaare tuleb anonüümsetelt palju. Nt: sa oled kohutavalt rõve, sa oled nii paks, sa ei ole midagi muutunud. lehm, sa võiks Anne kanalisse uppuda jne jne jne jne...Neid on erinevaid ja palju, siis sellised kommentaarid on teinud mulle haiget, ma olen vaadanud peeglisse ja olen mõelnud, krt ma olen jah paks ja kole ja neil on õigus. Paksus on mulle hell teema, olen sellepärast aastaid nutnud ja hingevalu tundnud ja, kui keegi tuleb praegu ütlema mulle, et kõik, mida ma teen on mõtetu jne, siis ma kohe tahan näidata talle, et rsk oota sa. Ja siis olengi jätnud toidukordi vahele, või vähendanud kaloraaži. Vihast ja pisarates. Jah see on nii rumal eks, praegu ma saan sellest nii hästi aru, kui loll ma olen, kuid sellised hetkel ei mõtle.

4) Ja vahel on mul lihtsalt olnud kiire. Paljud kirjutavad, et no issand jumal, töötu inimene, kuidas sul saab kiire olla. Aga on, ma tegelen väga paljude asjadega. Kodu, lapsed, erinevad huvid, kool, sõbrad. Päris niisama ma ei istu ikka küll. Mul on vähe päevi, kus ma lihtsalt lebotan või ma ei tea, mida iganes teen. Ma leian, et mul on õigus valida, milliseid tegevusi ma oma blogis, instas või jumal teab kus kajastan. Kui ma tahan ja tunnen, et võiks kirjutada, siis seda ma teen ka. Kiire, on rumal vabandus, kuid nii see on. Kui tahta, siis kindlasti ma leiaks aja, et süüa ka.

Mul on olnud selle toitumisega väga palju erinevaid kiikse. Ma ei ütlegi, et mul mingit häiret pole, kindlasti ma kaldun toitumishäire suunas. Kuid ma pakun, et ma olen natuke paranenud.

Toon välja mõned näited, millest ma olen üle saanud, peaaegu.

1) Ma ei söönud aastaid peale kella 18. No vahel ikka sõin ka, kuid kui mul oli see dieedi periood, siis ma ei söönud. Mulle õpetati nii, see oli minu jaoks üks kõige tähtsaim reegel kaalujälgimise jaoks. Kui mul oli käsil parasjagu õhtusöök. Kell oli 17.58/59, siis oli kaks varianti, ma kas sülitasin toidu välja ja mu elu jätkus, või kui kell lõi juba 18.00, puhkesin ma nutma ja minu jaoks oli mu dieet rikutud, see oli ränk. Ma ulgusin, mälusin oma toitu ja siis muudkui sõin juurde ja juurde ja kõike, mida sain. Terve õhtu nutsin ja sõin, sest kõik oli rikutud. Mõtlesin, et homme on uus päev ja alustan taas. See oli kohutav kiiks, see segas nii palju mu elu. Nüüd sellist asja pole, alguses ma kartsin küll süüa peale 18, kuid nüüdseks ma söön ka kell 22 õhtul, kui ma varem ei jõua koolist nt koju. Mind ei häiri see üldse. Mitte üldse!

2) Mul olid kindlad piirid, kellaajad, kuhu pidi mahtuma lõunasöök ja õhtusöök. Hommikust ma ei söönud, sellega ei olnud ka mingeid piire. Lõuna söök pidi mahtuma kella 11-13 sisse ja õhtusöök 16-18 sisse. Ei minutitki varem, ega hiljem. Ma ei suutnud leppida teisiti, mu aju ei suutnud. Kui juhtus piiridest välja mingi söömine, oli taas dieet rikutud ja kukkusin taas õgima, nuttes ja oodates uut homset. Seda enam ei ole. Ma söön, siis kui saan, kui on aega ja pole mingeid piirnaguid, rõhuvaid kellaaegu. Ma püüan oma toidukorrad normaalsete vahedega jaotada ja ma olen sellest kohutavast piinastr täiesti prii. Uskumatu. Aastaid olin ma selle küüsis.

3) Ma ei jaganud toitu/jooki kunagi, ma pidin täpselt teadma, palju ma söön, mitte just kaalult, kuid kui ma ostsin prae, siis ma pidingi selle prae ära sööma. Kui ma ostsin pudeli vett, siis ma pidin selle pudeli täpselt ära jooma, Ma ei saanud iial juua/süüa vähem, või rohkem. Kui sõbranna haaras mu taldrikust ampsu kartult või pudelist lonksu vett, siis see taas rikkus mu dieedi, mu peas oli kõik sassis ja vsjo. Nutt lahti ja õgimine ja uus homme. Ma ei olnud kade, oi ei, ma olen väga väga väga lahke inimene, ma võisin osta talle prae või selle pudeli vett, kuid minu omast võtta ei tohtinud. Kuigi kui mõelda, siis ma oleks ju võinud rõõmus just olla, kui ta mu taldrikut vähendas. Vott, pea aga nii ei mõelnud. Sellest olen ma ka nüüdseks vist lahti saanud. Ma küll söön kindla taldrikutäie, kuid pole enam nii range ja jagan ka. 

Mainin siinkohal ära ka, et alati ei juhtunudki midagi, vahel läks normaalselt kõik edasi, kuid enamasti ikka juhtus. Selliste kiiksudega aastaid elada, võidelda, see oli julm. Ma ei tea, mis kontroll või enesepiin see oli. Ma ei tea siiani, millest see mul oli. Kuid ma olen  selle 10ne kuuga väga palju püüdnud, õppinud ja oma elu muutnud. Jah mul tuleb sisse eksimusi, kindlasti tuleb neid veel, kuid ma tean, et raskemad ületused on ületatud ja nüüd tuleb lihtsalt jätkata kiiksuvabalt ja tervislikult. Ma ei hakka lubama, et ma ei eksi. Kuid ma annan endast kõik.

See 10 kuud on mulle olnud igas mõttes üks kuradima raske eneseületus. Ma pole iial end nii palju avastanud, anaüülisnud jne.  Ma lootsin, et aastaga on kõik korras, olen oma ideaalkaalus jne, kuid kõigepealt pidin ma siiski terveks saama. Õppima armastama iseennast, elu ja head toitu. Ma ei uskunud, et see teekond saab olema nii emotsionaalne ja keeruline, täis rõõmu ja samas pisaraid. Ma ei arvestanud selle kõigega. Kuid ma armastan seda, mida ma teen, oma blogi ja ma ei kavatse ka lõpetada.

Ma ei näljuta end, ma ei taha langeda samasse mudasse tagasi ja annan endast kõik, et edaspidi te väga kurvastama ei pea, kuid kindlasti ma eksin veel... Sest ma olen lihtsalt inimene...

Loodan, et see jutt ei tulnud väga segane. Loodan, et te natuke mõistate mind ja loodan, et edasi on kõik ainult postiivne!!!

Teie Merlin koos oma heade ja veadega!
Kallistan!