Suvejooksust diivanikaunistajaks...

Hei hei. Olgu olgu ma kirjutan midagi enda kohta ka natukene siia. Olen tegelikult mitu päeva tahtnud kirjutada, et kuidas mul Suvejooksul läks ja mis ma üldse teen. Aga ma lihtsalt pole viitsinud mitte midagi kirjutada, sest esiteks mul jutt ei jookse ja ma olen täiesti ära mandunud siin kodus. Ja noh pole ka midagi väga huvitavat kirjutada.

Kes mu  blogi Facebooki (LINK) jälgib, see ikka teab, et ma olen muidu elus, lihtsalt ma laisklen ja "lakun haavu". Aga no ei, ma olen üldiselt positiivne ja üritan siit midagi tarka õppida. Eks iga halb on millegi jaoks hea jne ja ju mul oli vaja siis kodus püsida mõnda aega :D Tegelt on see tragikomöödiline ja tahaks nutta :D Sest mina, kes tahab käia ja olla, pole saanud nädal aega ei linna ega kuhugi...Paar kontserti jäi külastamata ja veel paar suvelõpu üritust pidid minuta läbi saama. Kurb kurb. Arstil käisin, poes ka üritasin käia ja ongi  kogu mu eluke.

Aga mis mul siis juhtus? Nagu te teate, siis ma ootasin Suvejooks 2016 üritust nii väga, mina osalesin seal siis ikka veel kõnnil ja 10km. Ma olin enne seda hästi häälestatud ja noh lootsin selle normaalse ajaga ära teha. Plaanisin lõpuks 1.30-1.40 ajaga, sest ma tean, et ma suudan, sest ma juba jooksin natukene enne seda ja olin selleks täiesti võimeline ja valmis. Enne Suvejooksu 2016, käisin ma kiirkõnde tegemas ja 10km korraga. Algus oli paljulubav ja kõik oli okidoki. Enne Suvejooksu terve see nädal Arturit ei olnud, nimelt tema oli lastelaagris ja ma siis keskendusingi ainult kõnnile ja hingamisele. Ja algusel oligi hästi kõik. Aga mingi hetk hakkasin ma tundma jalgades valu. Kuid kõndisin edasi. Ühel päeval, see vist oli neljapäev ma ei saanud enam kõndida. No ma ikka röökisin valust lausa. Kand ja jalalaba lõid tuld, kui peale astusin. Alguses oli see parem jalg. Ajasin selle muidugi kohe tenniste süüks. Jah ma olen siiani teinud trenni tavaliste õhukeste taldadega tennistega. Ma arvasin, et põrutasin jalad ära, raske inimene ka veel ja  järjest mitu päeva 10km kiirkõndi äkki ei ole mõistlik mulle. No nii ma arvasin alguses. Reedel ma otsutasin, et püsin kodus ja enne võistlust ei kõnni. Tundsin end ka haiglaselt. Noh nagu kondid valutasid üle keha ja selline gripi tunne oli, külm ja kuum ja valus. Aga kui valuvaigisteid võtsin, siis jalale sain astuda vabalt ja ega ma suurt enam sellele ei mõelnud. Nagu mul ikka kombeks on :D

Laupäeval 20.08.2016 oligi käes Suvejooks 2016. Hommikul oli tuju hea, kohvitasin, sõin omletti peekoniga, nautisin rõdul pikalt oma hommikut. Jalg ei valutanud. Panin riidesse ja 11.30 väljusin siis Aleqoqi juurde. No julmalt kuum oli. Aga vesi oli kaasas ja mis seal ikka, suvi ju. Mul tuli vanem plika kaasa, noh et saadab mu starti ja ootab pärast finišis.  Aga poole teepeal hakkas mu jalg jälle meeletult valutama. JA SEEKORD HOOPIS VASAK JALG. Peale astudes lõi tuld lausa välja ja ma sain liikuda ainult longates. Kuid ma olin igaks juhuks valuvaigistid tütrele tasku pistnud ja võtsin kohe 2x 400mg ibukat sisse. Noh natuke justkui mõjus nii 10ne min pärast. Aga ma lonkasin ja mulle oli kohe selge, et midagi head siit ei tule. Laps veel ütles, et äkki jätad ära ja lähed koju. Ma kaalusin seda ise ka, sest mul oli häbi, ma teadsin, et ma ei suuda midagi erilist ja mul oli niii niiii häbi sellepärast. Aga ma mõtlesin, et mul oleks veel rohkem häbi, kui ma ei läheks proovimagi. Mul oleks veel halvem tunne sees, kui ma oleks alla andnud. Sest ma olin andnud oma sõna, et osalen sellel üritusel ja taas ma loll läksin tegin seda vist sellepärast, et ma lubasin, Ma taas ei lähtunud enda heaolust ja tervisest. Ma tahtsin selle ära teha, et minust halvasti ei mõeldaks. Jaa ma tean, kui vale see on.

Jõudsime kohale 11.45, läksin võtsin oma stardinumbri, milleks oli 42. Laps ütles, et lahe number, mulle eriti ei meeldinud. Noh ega see number ei olegi tähtis, aga eks inimesed vast ikka korra mõtlevad sellele ka. Mina vähemalt. Panime mulle numbri külge ja lonkasin seal ringi. Tahtsin ka teisi tuttavaid blogijaid ja muidu spordisõpru näha, kuid vilksamisi nägin ainult Mariliisi (LINK) Aga ta oli suht kaugel ja ei hakanud karjuma ka. Läksin stardikoridori, võtsin lapselt valuvaigistid ja veepudeli kaasa ja palusin taevaisa, ingleid ja universumit, et juhtuks ime ja valu kaoks. Laps ütles, et sa suudad ja ma pidingi suutma. Siis, kui see stardimuusika algas, siis tuli jälle selline ärev ja õnnis tunne sisse, nutma ma seekord ei hakanud, kuigi peaaegu, emotsionaalne nagu ma olen. Vaatasin lapsele silma, naeratasime ja hakkasin minema. Põhimõtteliselt kohe sain ma aru, et mul on kaks valikut, kas kohe lõpetada see asi, või longata see 10km läbi. Ma otsustasin, et ma ei jäta pooleli. Et ma kasvõi rooman, aga ma läbin Suvekõnni 10km. Ma jäin üsna ruttu viimaseks. Inimesed lihtsalt vurasid minust mööda. Siis ma hakkasin nutma küll,  sest ma tahtsin sellelt ürituselt saada head aega, ja mingitki head tulemust, saavutust. Ma tahtsin olla tubli. Mul oli nii kohutavalt halb tunne, kuid mitte korrakski ei tulnud pähe, et lõpetada. Ma lihtsalt lonkasin ja lonkasin. Kuidas need kilomeetrid möödusid, ma ei tea, ma ei mõelnud sellele. Valu läks üsna hulluks ja jalale astumine lausa välja kannatamatuks. Võtsin veel ibukaid sisse ja lihtsalt lonkasin. Vandusin, hoidsin hambaid ristis, vandusin ja lihtsalt lonkasin. Joogipeatustes võtsin külma vett, sest minu vesi oli täiesti soe ja vastik. Õnneks oli mu ümber seegi melu, et jooksjad jooksid vahepeal mööda ja rajaäärsed tegelased ikka ergutasid mind ka. Kuid ma olin nii lõpus, et ma ei näinud enda ees kõndivaid inimesi. Taga kõndis siis see ürituse tegelane, kes peab viimasena tulema. Kuni 5km-ni ma üritasin veel seal mingit tempot tõsta ja mõtlesin sellele, et see on võistlus, aga peale seda ma loobusin. Ja lihtsalt tahtsin lõppu. Ma karjatasin juba häälega, lohistasin seda jalga järel. 2 korda tulid medtöötajad küsima, et äkki ma lõpetaks ja kutsuks abi järgi. Ma ütlesin muidugi ei. Sest mul lollil oli vaja kangelast mängida. Loomulikult ka see luges, et ma teadsin, et mu tütrekene ootab mind finišis...Ma ei tahtnud ka talle näidata, et ema on allaandja...

Lõpp tuligi, pandi medal kaela, lapseke jooksis kohe mulle vastu ja kallistas mind ja ütles, et ma olen ikkagi tubli, mis sest, et viimane, ta teadis, et ma hakkan kohe nutma ja üritas lohutada. Ja ega ma hakkasingi. Ma olin nii pettunud endas. Ma feilisin täiega. Peas käis kogu aeg mõte, et miks ma krt nende tennistega trenni tegin, miks ma valu tundes kohe arstile ei läinud, või midagi ette ei võtnud. Miks ma edasi trenne tegin, kuigi ise juba lonkasin. No ma ikka süüdistasin end täiega. Mul oli häbi ja luuseri tunne.

AGA MA LÄBISIN SUVEKÕNNI 2016 SIISKI ÄRA. Sain medali ja särgi lausa, nagu oleks kohe tea, mida teinud. Nagu te vist aru saite, siis ma olin VIIMANE ja minu ajaks tuli 2.07. Mul pole isegi kõige kehvemal kiirkõnnipäeval sellist aega tulnud.

Alguses ma särki ei saanud, läksin küsisin selle peale võistlust. Xl numbrit ei olnud ja pakuti naiste s või xs. Ma korra mõtlesin, et võtaks noh nii motivatsiooniks, aga siis pakuti meeste mi ja ah võtsin selle, et niisama trennis käia, või kasvõi kodus chillida. Särk pole ei suur, ega väike.

Läksime siis kuidagi koju, teepalt haarasin veel endale lohutuseks sushit kaasa ja läksin voodisse mugima ja elukese üle järele mõtlema. Olin kuri, vihane ja pettunud. Laupäeval ma väga ei suhelnud inimestega ja tahtsin omaette häbeneda.

Kõndida ma ei saanud ei laupäeval, ei pühapäeval, ei esmaspäeval...Ja ei saa ka täna, kui on juba uus esmaspäev ja nädal ja 2 päeva möödas...Jalg läks paiste, põletik lõi edasi juba ka mujale. Vahepeal ka kätesse, ma ei saanud kohvitassigi hoida käes ja noh olin sant, mis sant. Lõpuks muidugi võtsin end kokku ja läksin ka arstile, lisaks põrutusele leiti verest muidugi ka mu endine sõber. Krooniline mandlipõletik, mis selliseid hädasid ja põletikke ka kahjuks tekitab. Jah ma rumal inimene ei ole endiselt mandleid ära lõiganud, sest vahepeal oli nii korras, et oli selline tunne, et mul polegi mingi probleemi nendega ja unustasin nad taas. Aga sain uue saatekirja kurgi/nina arstile, ma ei teagi mitmenda juba ja üritan nüüd end kokku võtta ja need mandlid lõpuks ära lõigata lasta, Ma olen titt, hellik ja ma kardan seda kohutavalt, aga kui sa ikka nädal aega enam kõndida pole saanud, siis tead oled valmis kõigeks. Ma ei viitsi nendest mandlitest pikalt heietada, tean ise ka, et olen rumal ja oleks pidanud ammu selle asja ette võtma.

Noh ja nii ma siis olen siin kuni tänaseni pm ainult voodis lebanud. Vahepeal on justkui parem olnud ja pole nii valutanud, kuid kõndides olen ikka longanud. Siis on jälle päevi, kus valu on tagasi ja asi sama hull nagu alguses. Midagi teinud ma pole, kuskil käinud ka mitte. Välja ma näen nagu Nuktitsamees, juuksed peas püsti. Söönud olen nagu jumal juhatab, põhiliselt valget klaari :D Mul on suur korv voodi kõrval õuntega. Ma muide ei armastanud õunu üldse, aga nüüd nosin neid hea meelega lausa. Trenni ma muidugi pole teinud. Mis ma siin teen, täna vaatasin 28 osa "Kodu Keset Linna" algusest peale :D, vahepeal loen blogisid, vaatan youtubereid, "Grey Anatoomia" muidugi ja chillin niisama netis ringi. Vahepeal ma nutan, sest mul on kopp nii ees, ma ei taha siin enam lamada, mul on igav, ma tahan välja, ma tahan linna, ma tahan kohvikusse, ma tahan tantsima, tahan sõpru näha, külas käia,  ma tahan trenni ja ma tahan oma elu tagasi!!! See on kohutav, kui sa ei saa kõndida, kui sa oled sunnitud olema paigal, ma pole sellist vabaduse iha nii kaua tundnud. See on õudne. Ma pole harjunud sellise eluviisiga, no mis eluviis see ka on, ma lihtsalt laisklen nagu vana lehm ühe koha peal, lapsed ja ema käivad poes ja toimetavad. No ei ma süüa ikka olen püüdnud teha ja nõud ka pesen ära, aga väga muud ei saa.

Aga tänasest on mul antibiootikumid peal ja no on lootust, et äkki nüüd saab korda see jalg.

Mulle kirjutas ka natuke aega tagasi Artur ja me hakkame paari päeva pärast uuesti trenne tegema. Ilmselt kiirkõnni, hüppamise ja jooksuga ma päris pikalt veel tegeleda ei saa, aga jõutrennid, ülakeha jne saab ikka. Ta tuleb ka Tartusse tagasi ja varsti saame jätkata sealt, kus pooleli jäi. See päriselt rõõmustas mind südamest. Sest ma tahan endiselt oma elu tagasi!!!

Täna ma otsustasin ka seda, et ma ei söö enam nagu jumal juhatab ja alustasin hommikul kenasti kava järgi söömist ja panin   oma kella ajad taas paika. Tahan endiselt elu tagasi!!!

Ja kui homme/ülehomme jalal parem on, no ma loodan, et antibiootikumid mõjuvad ruttu, siis vaikselt püüan  käima hakata taas. Sest ma tahan oma elu tagasi väga väga!!!

Kaal oli täna hommikul 90kg, õnneks pole midagi hullu juurde tulnud.

Muidu öeldakse, et pulmadeks paraneb ära, aga minu puhul tasub öelda, et laupäevaks paraneb ära. Nimelt minu armas Ott Lepland on Atlantises ja mis te arvate, kas ma tahan sinna minna? Loomulikult ma tahan nii niii väga sinna minna! Üks mu väike sõbranna juba ütles, et ta arvab, et ma lähen sinna niikuinii, ma ise arvan sama. Tervitan sind Metu ;)

Ja vahepeal sain ma endale ka uued sõbrad. Sellest kirjutan ma eraldi postituse. Aga mul on nüüd päris jooksutossud, mis on päris päris jooksutrennideks mõeldud, need on niii ilusad ja ma muudkui vaatan neid ja proovin ja ootan väga, kui saan juba nendega trenni teha. Imelised lihtsalt! Tahan ka tavatrennideks eraldi jalanõusid, nendega ma aga teen kiirkõndi ja hakkan jooksma. Jumal, et see aeg tuleks juba ruttu. Tahan ka juba poodi minna, et siia sobivate toonidega trenniriided kõrvale osta. Ma juba umbes tean, mida ma tahan.

#newbalance #stopper 

Aga olgu, ma nosin õuna nüüd ja vaatan oma seriaali edasi. Jälgige ikka minu blogi Facebooki (LINK) lehte, sinna ma postitan ikka üht ja teist. Kõik saab korda ja küll ma jälle terveks saan.


Bye bye!!!

I can and i will, just watch me!!!