Natuke sassis?

Mõtlesin, et kirjutan end tühjaks. Mul on emotsioonid täna sassis ja kuidagi imelik on olla. Ehk on teistel ka selliseid hetki ja oskate mulle nõu anda...

Olen nüüd kolm nädalat üli tubli olnud. Minu jaoks on see esialgu väga tubli. Ma teen trenni ja minu trennid ei ole niisama tilulilud. Need on väga intensiivsed ja sõnaotseses mõttes võtavad su läbi nii, et oioioi. On kardio ja on jõutrennid. Trennid on väga vinged ja pakuvad mulle väga pinget, olgu vahel raske ja ma karjun mõnd harjutust tehes, aga ma teen ja annan endast parima. Tunne on alati mega hea. Areng juba toimub, ma hingan paremini ja kordused lähevad aina suuremaks ja ma jõuan rohkem. Ja ma jooksen!!! Ma armastan neid trenne ja ootan neid väga. Lisaks ma üritan käia kõndimas, vähemalt 6-10km korraga, vahel vaiksemalt, vahel kiirkõnd. Mõned korrad on vahele jäänud, sest tunnen, et no vajan seda päeva, kus ma midagi ei tee...Kuid tunnen alati süümekaid ja mul on häbi, kui midagi on vahele jäänud. Ka toitumine on mul paigas, kuid ma olen liiga range, kohe liiga liiga range...Mul tekkis isegi karri kohta kahtlus täna, et kas lisada seda kanale maitseks ja küsisin Arturilt üle. Neid näiteid on veel ja palju...

Mu kaal langeb, kõik ütlevad, et ka välimuselt on juba natuke midagi näha, not nt olen ma näost elavam ja kõht pole nii ees enam, ja tegelikult on ka teksad suured, püksirihm vajaks uut auku ja mõned topid pole enam nii ümber, kui olid 3 nädalat varem. Jaa muutused pole suured, kuid neid on.
Ma ise ka tunnen end paremini ja energilisena ja veidike ilusamana...Ma tunnen end kergemana  ja saan aru, et progress käib...

AGA MA POLE RAHUL :(

Täna oli mul miskipärast kohutav päev. Mitte midagi otseselt pole juhtunud, kuid mul oli ja no on ka praegu väga jama olla. Mingit tuju pole, nagu oleks mega igav. Tahaks midagi uut teha, midagi head süüa(mitte rämpsu ja mitte õgida, lihtsalt erilist)  ja ma ei tea mida kõike teha...Aga mida, seda ma ei tea...Ei ole ma täna mitte millegiga rahul ja endaga eriti mitte. Täna tundsin ka mingit väsimust ja tüdimust. EI EI EI, mu mott pole kuhugi kadunud, ärge kohe seda välja lugege, ma lihtsalt tunnen, et ma peaks olema veel tublim ja veel parem ja veel palju rohkem endast andma. Aga vahel ma olen väsinud ja siis tunnen süümekaid ja mul on mega kurb olla...

Ma olin täna väsinud, kõigest...Ei olnud see vaid aind trenn ja toitumine, ma olin väsinud KÕIGEST. Juhe oli koos, mõelda ei suutnud ja ei tahtnud suhelda mitte kellegiga ja teha ka mitte midagi . Ja ma korraks jõudsin hädaldada oma blogi facebooki seinal, et on kohutav päev. Kuid kuna eile oli trenn, siis täna oleks olnud ok kõndima minna, ma ei tahtnud. Ei tahtnud midagi teha. Kuid ma läksin...Päris ausalt ma läksin vandudes kõndima, ma ropendasin ja vandusin, ma ei tee seda tavaliselt ja see pole minu jaoks ok, aga ma olin vihane ja mul oli selline jonn sees...Aga ma läksin, sest ma tunnen, et ma pean. Ja ma tean, et ma teen seda endale vaid, kuid täna ma ei tahtnud feilida. Mul oleks häbi olnud, kui oleks jäänud lünk tänasesse päeva...Õnneks mu sõbranna lobises minuga telefonis ja mul hakkas kergem ja mul oli tore, sest temaga rääkimine on alati rahustav ja tore...Kuid mingit rõõmu, pinget ja rahulolu ma sellest kõnnist ei saanud. Mul on häbi ka seda öelda...Jaa ma olen rahul, et ma tegin ära, trenni vabal päeval 8.38km on ikka väga ok. Kuid midagi südant lohutavat ma ei tundnud täna.

Aga alati peale trenni ja kõndimist ja kõike on mul mega supper tunne ja lausa eufooria. Aga täna ei olnud. Sest ma olin väsinud. Ma ei ütleks, et põhjuseks on ainult see kaalulangetus teekond...Kindlasti mitte, mul on lisaks ka sellele palju palju muud elus. Lapsed, perekond, kodu, arved, suhted, muud projektid, natuke tööd ja olmemumured ka. Üldiselt mul läheb hästi ja saan hakkama, kuid eks nagu kõigil, on  ka mul neid hetki...Ja ilmselt langed täna kõik kokku...

Ma ei hädalda, et mu elu on raske, ma ei hädalda, et kõht on tühi või, et trenn on julm. EIIIIIIIIII!!!! SEE KÕIK ON IDEAALNE. Kuid ma hädaldan praegu sellepärast, sest ma ei julge öelda, et ma vahel ei jõua, või et ma vahel ei taha suhelda, teha midagi jne jne jne...Minus lööb taas välja see, et ma tahan meeldida kõigile, et ma tahan olla üli tubli, et ma tahan langetada kaalu nagu lehed langevad puult, tahan muutuda ilusaks ja super tubliks. Ma tahan olla ilus ja lahe ja äge. Ma tahan olla armastatud...Kuid paraku ma ei saa seda kõike.

Ma tean, et mu kaal langeb. Ma tean, et mu cm-id vähenevad, ma näen seda ise ja näevad ka teised. Aga ma tahan veel ja veel ja veel...Ma tean, et ma olen harjunud saama kõike nüüd ja praegu ja kohe, kuid mu keha ja vaim ei suuda seda. Ja ma süüdistan ennast, et ma ei anna endast ehk kõik. Ma kardan olla vana lehm, ma kardan olla väsinud...Ma kardan öelda, et ma täna ei jõua. Ma teen nüüd ikka, ma teen hambad ristis mõnda asja, aga ma teen. SEST MA TAHAN! Ma tahan saada ilusaks, seksikaks ja ma tahan, et keegi arvaks, et ma olen tubli.

Minu praegu super teekond on kestnud vaid 3 nädalat. Kuid see on piisav aeg, kus on toimunud väga palju muutusi, nii füüsiliselt, kui ka vaimselt...Ja ma olengi tegelikult õnnelik ja ma tahan seda kõike. Aga ma kardan, et minus sees on see kiiresti kiiresti kiiresti Merlin võitu võtmas...Ma kaalun end hommikul, kaalun õhtul. Ma kaalun end enne sööki, peale sööki...Ma vaatan iga hetk end pesuväel peeglist...Teen pilte...Ma mõõdan end...Ma mõtlengi ainult sellest. Ma vaatan oma keha ja muutusi ja soovin näha veel rohkem ja rohkem... Loomulikult ma elan muud elu ka, ja vägagi aktiivselt ja ma ei usu, et see on suur probleem...Aga mingi hirm mul on. Hirm selle ees, et äkki teie arvate, et ma ei tee piisavalt, hirm selle eest, et mu treener ei usu minusse, või mu sõbrad/lähedased...Mul on hirm öelda, et ma olen väsinud vahel...Neid päevi pole palju, kuid mõned on...Ja mul on häbi tunnistada seda kõike, sest alles 3 nädalat on möödunud ja ma tunnen vahel väsimust...

Minu mott ei ole kuhigi kadunud!!! Minu tahtejõud ei ole kuhugi kadunud!!! Minu soovid ja unistused ei ole kadunud!!! MA TEEN SELLE ÄRA KÕIK, SEST NÜÜD OLEN ÕIGEL TEEL JA MUL ON PARIM ABIMEES!!!

Ma lihtsalt kardan, et ma lähen hulluks veidi...Sest ma vedasin teid niiiii palju alt, mitmeid kordi, mitmeid mitmeid kordi lausa ja ma ei taha enam, et keegi minusse usu kaotaks. Aga ma kardan, et ma lähen kõigega äärmustesse, kui ma lisaks endale, mõtlen ka teistele ja see tekitab hirmu...Ma ei taha jääda haigeks, ma ei taha saada toitumishäiret või muud asja. Ma tahan olla seesama lahe Merlin, kuid ma ei julge enam olla mina ise...

Õnneks mu treener on nii nii lahe inimene ja ma saan temaga rääkida kõigest ja ma usun, et ka sellele murele saab lahenduse leitud. Ja ma tean, et homme on parem päev, ma pole homme enam väsinud ja kõik on edasi hästi... Ma tean seda! Homme on meil Arturiga trenn ka vist, või pühapäeval ja ma juba tunnen, kuidas ma tahan oma masekat välja pumbata oma kehast.


Mul on juba palju parem, ilmselt oligi raske päev ja alati need ei sõltugi meist. Vahel loeb ilm, vahel kuuseis ja mis iganes veel...Minul oli täna selline päev ja tundsin õrnalt komistust, õnneks ma ei kukkunud, ma ei teinud midagi valet ja kõik on super edasi.


Kuid selliseid päevi vist tuleb jah? 



Ah olgu praegu...

Bye, bye...

I can and i will, just watch me!!!