Mis mul kurat viga on?

Olen täna juba 6st üleval. Tõmbasin elamise kergelt üle ja hakkasin kohvitama. Juba mitu nädalat keerleb mul üks mõte peas. Mõtlesin, et panen ennast piinavad mõtted ka kirja. Ehk hakkab parem, kergem? Ah ma ei tea. Ma ei saa aru, mis mul viga on? Ma ei oska aega planeerida, oma elu planeerida. Kas üldse peab planeerima? Mul on vaja palju teha, kuid ma lükkan asju edasi, samas on kindlasti mul ka aega, et asjad kuidagi paika panna, järjekorda, plaan teha, et ma jõuaks teha kõike. 

Täna on laupäev, ma tahaks kindlasti minna trenni, võtta lastega midagi ette ja oleks vaja lugeda 2 raamatut kooli jaoks läbi. Ma pole siiani ära suutnud otsustada, et kuna ma kurat sinna trenni lähen. Ma pean minema, ma tahan minna ja mu keha vajab seda väga. Ma arutlen juba üle tunni aja endamisi, et kuna!? Peab see torm olema väljas, praegu oleks mõnus üks kiirkõnd ära teha, tagasi tulles hakkaks mu plikad ehk vaikselt ärkama, teeks neile hommikusöögi ja võtaks miskit koos ette selle vaba päevaga. Õhtul saaks ma lugeda. No aga ei kipu ma selle tuulega välja. Ootan, kui plikad ärkavad, teen neile hommikusöögi ja siis lähen trenni? Või teen nendega koos asjad ära ja siis lähen trenni? Aga ma tean ju, et siis on õhtu, LAUPÄEVA ÕHTU ja ma leian sada põhjust, miks mul on vaja mõnusalt chillida trenni asemel. Ja siis jääbki äkki trennis käimata.

Või ka argipäevad. Ma ei jõua tihti kooli, mitte, et ma ei tahaks sinna minna, tahan küll(seal on väga lahe ja mu suur unistus on ju ometigi see lõpetada), kuid mul on vabal ajal sada asja ette tulnud ja siis kohustused hakkavad piinama ja ma tegelen nendega kooli asemel, kuna on ju vaja ära teha need.

Sõbrannaga just arutasime, et ma ärkan vara, lähen hilja magama, kuid ikka ma ei saa omi asju tehtud. Äkki ma rapsin liialt siia sinna? Ja tegutsemise asemel hoopis paanitsen ja raiskan hädaldamisele ja mõtlemisele aega? Tema käib koolis, kahe koha peal tööl, lisaks leiab aega oma perele, oma sõpradele ja mulle oma hullule sõbrannale, kellega ei ole kerge. Kuidas? Miks mina ei jõua? Ma ei ole ju mingi laisk lohe, loll...Ma olen üsna tragi ja kraps naine.

Mu elu on ju üsna lihtne. Tööl ma hetkel ei käi. Lapsed on mul fantastiliselt tublid ja hakkajad, lisaks on neil ka oma trennid ja sõbrad ja me ei pea ninapidi koos olema kogu aeg. Nad saavad ka kodus kenasti hakkama. Suurt majapidamist mul ei ole,  mul on puhas kena korter, mis ei nõua minult palju aega, sest see on pidevalt korras. Aga jah, ma ikka muudkui koristan või tõmban miskit üle. Mul pole meest, kellega ma peaks arvestama. Toiduvalmistamine ei nõua samuti aega, sest me sööme kergelt ja lihtsalt, vabadel päevadel kokkame koos jne, kuid igapäevaselt ma ei vaarita jumal teab mida.

 Minu asi on praegu koolis käia, kaalust alla võtta ja trenni teha. No loomulikult ka laste eest hoolitseda, kuid me oleme nagu tiim ja me teeme üksteise elu suht lihtsaks. Blogimaailm- see pole kohustus!!! See on minu kirg ja ma armastan seda. Jah see võtab aega, vahel on vaja mitu postitust teha, pildid teha, ülesse laadida ja oma kirjutis samuti läbi mõelda. Pean vastama kirjadele, mhh ma ei pea, kuid ma tahan, sest ma hoolin oma lugejatest ja see on mulle ainult rõõm. Kuid ma olen õppinud seda, et kui mul tõesti on kiire, siis ma ei vasta kohe, saadan kirjakese, et vastan esimesel võimalusel. Muidu ma hakkasin kohe vastama, kas siis õppimise vms kõrvalt. Ja lisaks on mul tekkinud ka päris palju blogijaid, kellega on mingi suhtlus tekkinud ja soovin ka nende postitusi lugeda, sest nad motiveerivad, annavad jõudu, või pakuvad mõnusat meelelahutust. Meelelahutus? No näiteks tvd ma enam väga ei vaata(sest mul pole aega :D), sõprade jaoks üritan ma leida aga aega, sest inimsuhted on tähtsad ja ma olen nii õnnelik, et on nii palju sõpru ja lähedasi. Kuid siiski on jälle olukordi, kus ma ei jõua kohtuma, koosviibimisele, sest mul pole seda aega. Kuid eks nad mõistavad ja sellega on jälle korras, et ma julgen ei öelda, varem ei teinud ma seda ja üritasin end kõigi vahel jagada, kuid see tekitaks lõpuks palju täitmata lubadusi ja tülisid. Nüüd ma julgen vist vabalt öelda, EI MA TÄNA EI JÕUA.

See jutt on nii segane praegu. Kuid ma pean tunnistama, et mul on kuidagi kergem tunne sees. Ja mulle tundub, et ma mõtlen üle täiega, rapsin tühja. Tegelikult vist on kõik üsna lihtne. Haha, ma ei tea endiselt kuidas trenniga teha täna.

Kuidas teie oma aega planeerite? Nii, et teie ellu mahuks trenn, töö/kool, pere, sõbrad, huvid(blogi), puhkeaeg.

Mu sõbranna soovitas mulle märkmikut, et kirjutan sinna ette iga päeva tegevused. Planeerin kellaajaliselt pma käigud, tegevused. Ja ei tee samal ajal muud, kui vaid seda ette nähtud asja. No nt, kui mul on blogimise aeg, siis ma ei kiika samal ajal facebooki ei lobise seal sõpradega. Kui mul on planeeritud trenn, siis ma ootamatu telefoni kõnepeale ei tühista seda ja ei lähe linna kohvile. Kui on määratud aeg õppimiseks, siis ma õpin, mitte ei vaata tagant järele mingit seriaali ja ei mõtle, et küll ma homme jõuan. JA EI VISKA TÄNASEID ASJU HOMSE VARNA!

Ma olen mures, ma ei taha, et mu kooli asjad kuhjuks, ma ei taha, et mu trenn ja kaalulangetus teekond kuhugi varju jääks, ma tahan ka oma tütardega aega veeta ja tahan ka sõpradega chillida. Kindlasti on seda kõike võimalik ju teostada? Imetlen inimesi, kes käivad mitmel kohal tööl, koolis, trennis, neil on pisikesed lapsed, nõudlik mees, elav seltsielu ka lisaks. Kuidas?

Mis mul kurat viga on? Tean ju ütlust, et kes palju teeb see palju jõuab. Ma teen ka kogu aeg midagi, sest niisama ma ei passi väga. Kuid tehtud ei saa mitte midagi.

Aidake mind oma nõu ja jõuga. Vajan ma plaani, nädala, päeva? Kalendrit? Mõtlen ma üle? Kas trennid võiks kirja panna kindlateks aegadeks, või lähen, siis kui saan ja vaba hetk tekib. Kuidas lahti saada sellest paanitsemisest, kui asjad kokku jooksevad? See tekitab rohkem stressi ja asjad jooksevad nii kokku, et jumal hoidku. Ma tahan rahulikult, stabiilselt elada ja asjatada. Kuidas?

Kuulge, väljas on valge ja ma vaatan, et tuult ka pole. Ma teen ühe kohvi veel ja teen oma trenni ära, täna lähen kiirkõnnile siiski. Ja see mure on murtud tänaseks.

Bye-bye!