Minu 2015a kokkuvõte ;)

Oeh, ma ei oskagi seda kuskilt kokku võtta.  Mul on olnud meeletu aasta, palju uusi kogemusi, inimesi, tegemisi...On olnud tõuse ja mõõne. Palju naeru ja palju pisaraid. Kõike on olnud. Kuid kui vaatan rahulikult tagasi, siis ma võin öelda, et mul on olnud imeline aasta. 2015a oli justkui mingi õppeaasta. Aasta, kus ma avastasin ennast, oma tundeid, keha. Aasta, kus ma avastasin oma vajadused, soovid ja tegeliku mina.  Aasta, kust algas minu teekond täiusliku Merlini ja elu suunas. See aasta oli justkui hüppelaud uude ellu. Ma sain katsetada, proovida, sain näha erinevaid võimalusi. Sain õppida ja areneda ja ma tunnen, et 2015a valmistas mind karastades ette, et astuda nüüd tervema, säravama ja saledama Merlini suunas, parema ja stabiilsema elu juurde.

Ma tooksin välja mõned, punktid, mis olid mulle 2015a väga erilised ja tähtsad. Need pole tähtsuse järjekorras, kõik on nad tähtsad. Kirjutan lihtsalt nii nagu pähe tuleb.

*Ma alustasin teekonda säravama, saledama ja tervema MINA suunas. Ma otsustasin muuta oma elu tervislikuks, otsustasin teha endale heateo ja võtta kaalust alla. See oli 2015a tähtsaim otsus ja tegu. Ma ei jõudnud küll oma eesmärgini, kuid ma liigun sinna suunas, olgugi, et aeglaselt, kuid protsess käib.

*Ma sain enamvähem toiduga sõbraks. Ma sain lahti oma hirmudest. Mul ei ole enam neid painavaid ja haiglaslikke kiikse. Nt see, et ma kartsin süüa peale kella 18. Ma hoidsin kinni täpsetest kellaaegadest, kui toidukord ei mahtunud kellaaega, või kogematta sõin valel ajal, siis hakkasin nutma ja õgima, kuna kõik oli metsas. Ma läksin hulluks, kui keegi haaras mu taldrikust ühe ampsu, sest mul oli arvestus sassis. Ma olen neist vaba! Ma söön, siis kui saan. Ma võin vabalt jagada oma toitu ja peale 18 söömist ei karda ma ammugi enam. Samuti ei juhtu ka midagi, kui mu toitu satub nisujahu või jumal teab mida. Ma küll väldin neid, kuid kui mul on kookos/oliiviõli otsas ja peale odava Säästu õli midagi pole, siis ma julgen sellega muna praadida ja ma ei paanitse. Need hirmud ei piina enam mind, need ei riku mul midagi ära ja ma olen vaba!!! Uhh kui mõnus tunne see on.

*Ma olen teadlik tervislikust toitumisest. Ma tean täpselt, kuidas ja mis, kui palju. Seda küll veel teoorias, kuid nüüd tuleb ka praktikasse see sisse tuua. Olen katsetanud palju erinevaid asju, kuid olen nüüdseks õppinud tegema vahet heal ja halval ja tean, mis on mulle kasulik ja vajalik. Olen palju lugenud, kuulanud, näinud ja arendanud sel teemal end. Aeg oleks ka nüüd sööma hakata korralikult.

*Ma sain endaga sõbraks, ma küll piitsutan ja karistan end vahel, kuid enamasti olen ma endaga sõber ja ma armastan end juba praegu. Ma pole küll ideaalkaalus, kuid ma tunnen ja tean, et ma olen ilus naine, kes on naiselik ja särav ja aina kaunimaks ma muutun. Ma olen leidnud sisemise rahu, ma tean, mida ma elult tahan ja ma ka saavutan selle. Aravku teised, mida iganes. Naergu teised, palju vaja. Mina ajan oma rida ja mind ei kõiguta enam teiste arvamus. Olen piisavalt palju saanud haiget, valanud pisaraid ja samas ka tundnud toetust ja armastust ja tohutult karastunud. Ma ei lase enam enda tunnetel ja soovidel tallata ja ma tunnen end imeliselt ja ma armastan ennast, oma keha ja vaimu. Ma olen ise enda parim sõber!

*Ma olen julgem, peale seda, kui ma avalikult oma teekonda jagama hakkasin, peale seda muutusin ma julgeks ja tugevaks. Ma oskan öelda ei, ma oskan enda eest seista. 

*Mu lastel oli ilus, rahulik ja edukas aasta. Vanem tütar sai jalgpalliga Eesti Koondisesse, saab mängida Tartu Tammeka naiskonnas, on Eesti meister ja võitnud erinevaid turniire ja auhindu. Pisem tütar oli koolid väga tubli ja edukas ja alustas ka jalgpalliga ja tuleb välja, et on sama tubli, kui vanem õde. Ta küll pisem, kuid kindlasti jõuab sama kaugele. Meil on lastega olnud tore ja sõbralik läbisaamine, leidsime endale ilusa ja hubase kodu ja on olnud imelised hetked koos sel aastal. Me toetame üksteist ja armastame oma pere väga.

*Mu parim sõbranna Ly. Olgu ta oli ka mul juba 2014a sõbranna, kuid siis me veel nii ei suhelnud. Meie sõprus kasvas ja arenes just sellel aastal. Oi neid seiklusi, jutustamisi, naeru ja pisaraid. Ta on mulle parim ja kallim ja ma armastan teda väga väga. Olen õnnelik, et tema mu ellu tuli, sest parimat sõbrannat on raske leida. Ma saan temaga rääkida kõigest, ma saan olla mina ise, kogu oma luukerede koguga, ma tean et ta on mul alati olemas ja samuti vastupidi. Me vahel ei pea isegi lause välja ütlema, me mõistame teineteist juba pilgust. Aitäh, et sa mul olemas oled!

*Palju uusi sõpru. Ma olen sel aastal kohanud nii palju uusi sõpru ja tuttavaid. Sõpradest tooksin välja Getzu&Fonxi(te mu nunnud), Marju, Eelika, Süües Saledaks grupi naised, kõik blogijaid, kellega me suhtleme, kirjutame, laigime, kaasa elame. Teid on nii palju, et äkki mul jääb keegi vahele ja ma igaks juhuks ei hakka teid kõiki ette lugema :D Tundke ennast kõik ise ära. Lihtsalt uskumatu, kui palju häid ja toetavaid inimesi on mu elus. Kes võtavad mind sellisena nagu olen ja kellega on tore ja vahva ja kindel tunne. Aitäh, et te mul olemas olete! Te olete üli ägedad kõik!

*Minu blogike! Merlini -60kg! Mul on oma blogi, mis on saanud selle vähese ajaga väga edukaks. Mul on 1500-2000 lugejat päevas, no vahel ka vähem ja ka rohkem, siis kui ma pikalt ei kirjuta. Mu lehte on selle väikese aja jooksul külastanud 199.626 külastajat, ma olen saavutanud Eesti SUURIMAL blogide kataloogis blogtr.ees TOP100s (LINK) 1-2 kohal, kus olen juba pikemat aega ja mul on tohutult palju lugejaid, kes mulle kirjutavad, kes mind toetavad, nõu annavad, vahel maapeale toovad, noomivad, kui ma endale liiga teen. Mul on mu blogi ja mul olete teie, mu blogi lugejad. See on imeline tunne, ma pole üksi selles suures maailmas, sellel pikal teekonnal. Mul olete teie, armsad lugejad, kes olete mu samuti mu edasiviiv jõud ja motivatsioon. Ma armastan teid kõiki! Uuel aastal luban olla parem ja tublim kirjutaja, arendan natuke oma blogi ja üritan ka keeleliselt ja vormilt areneda. Aga ma siiski soovin jääda iseendaks.

*MA KÄISIN MARATONIL JA MA LÄBISIN SELLE. Jaaaa ma tegin seda!!! 42km Värska kepikõnni ja käimismaratoni. Oi ma mäletan neid kirju ja kommentaare, kus öeldi, et ma ei läbi seda iial, ma ei suuda, ma olen nõrk ja mõtetu. Aga ma tegin selle ära. Just nimelt mina Merlin Saretok läbisin 42km ja sain mega uhke karika ja diplomi. See oli aasta suur sündmus. See oli niii võimas, et mul tulevad pisarad silma praegu. Nii paljud ei uskunud minusse, kuid ma näitasin, et kõik on võimalik ja ongi. 2016a üllatan ma teid, kurjad anonüümikud, veel ;) Aga teile, kes te mulle sel päeval kaasa elasite, aitäh, see oli niiiiii võimas, kus erinevates gruppides käis tohutu reportaaž ja kaasa elamine mulle. Teid oli nii palju, et mul oli selline tunne, nagu ma osaleks olümpial :D Aitäh teile kõigile, kes te minusse uskusite ja mulle kaasa elasite. See oli võimas! See polnud lihtsalt füüsiliselt raske, kuigi jaa, mu jalad vahepeal lihtsalt ei liikunud ja ma oigasin valust. Kuid vaimselt oli see kõige hullem. Üksi metsas, no teisi oli ka ikka, kuid kaugemal, paanikahäire ja suure kaaluga. Ma nägin juba luulusid ja kartsin karu ja jumal teab mida. See oli hull, kuid ma tahan seda tunnet tunda veel ma tahan neid finiši emotsioone tunda veel.

*Ajakirja Muscle&Fitness Hers võistlus BFit- 2 kuuga rannavormi. See oli tohutu eneseületus, see oli hulljulge tükk. 100+kg naine paneb bikiinid selga ja hakkab osalema tohutu suure publiku ja avalikkuse ees  paljude ilusate naistega. Tol hetkel ma tulingi nö kapist välja ja võitsin iseennast. Lootsin end oma julgusega motiveerin ma veel paljusid 100+ naisi, et nad julgeks hakata tegutsema ja töötama oma parema keha nimel. Ma sain üsna ruttu aru, et see võistlus pole päris mulle mõeldud, kuid saavutasin publiku lemmiku tiitli. Aitäh kõigile toetajatele ja kaasaelajatele. Ja muide, uus võistlus on käimas, toetan teid kõiki ja hoian pöialt.

*Mul on imelised ja soojad suhted perekonnaga. Ema, õe ja vennaga. Eks me vaidle ikka vahel, kui me suhtleme, saame läbi, käime läbi ja ma olen õnnelik, et vanad asjad on unustatud ja elame edasi rahuliku perekonnana.

*Natuke sain sõbraks ka  spordiga. Oi ma mäletan, kuidas ma ei julenud jõusaali või rühmatrenni minna. Kartsin, et mulle hakatakse näpuga näitama ja, et terve saal naerab kõht kõveras mu üle. Seda aga ei juhtunud, kui tegin midagi valesti, siis tuldi appi ja inimesed on spordiklubides siiski toredad ja sõbralikud. Ma jumaldan jõusaali ja spordiklubis käimist, mis sest, et ma sinna niii harva olen sattunud. Samuti armastan ma Anne kanali ümber oma kiirkõnde teha, mis sest, et ma sinnagi nii harva satun. No ujuda ma armastan ka, mis sest, et ma basseinist viimati nuttes välja jooksin. Olgu jaaa ma tunnistan, et ma pole peale maratoni sprodivaldkonnas erilist tublidust välja näidanud, kuid küll ma veel näitan!

*Minevik. Ma ei karda enam oma minevikku, see käib mu kannul ja tihti annab ka valusalt tunda, kuid ma ei karda seda enam. Ma olen temaga arvestanud ja leppinud. Ma tunnistan omi vigu, tehtud kohutavaid tegusid ja ma ei peida end selle eest. Ma ei karda sellest rääkida enam. See on olnud jube, kuid mina olen end piisavalt tõestanud ja uusi võimalusi, mida on mulle antud, neid ka hoidnud ja kohe väga väga südamega. Ma ei varja seda ja ma olen tänulik, et selle mineviku eest mind hukka ei mõisteta. Inimesed on imelised...Headus on veel olemas. See aasta tõestas seda ja lepitas mind olnuga...

*Head ja halvad sõbrad. See teema teeb kohutavalt haiget, kuid parem valus tõde, kui olla naerualune oma enda sõprade seas. Jah ma sain teada, kes on need anonüümsed kommenteerijad, foorumites kirjutajad. Ma pole seda veel avalikustanud, ma ei teagi, kas ma teen seda, kas ma hakkan oma elu sellise negatiivse jamaga mürgitama. Kas ma langen nii madalale? Las karma teeb pigem oma töö?Need olid paar minu enda lähedast sõpra. Uskumatu eks. Olgu, ma pole ka ehk parim sõber neile, kuid ma ei tegutse tagaselja, ei kirjuta kuskil foorumites nagu arg vastik šaakal neist. Ma ei ole lihtsalt enam väga olemas olnud, sest kasvatakse lahku. Tekivad uued tegevused, huvid ja sõbrad. Kuid see ei anna alust, kuskil nii kirjutada ja käituda...Aga ma arvan, et ma olen hea inimene ja ma andestan neile südames, las karma vaatab ise, kas ja kuidas. Paraku ei saada aru, et kõik halb mis juhtub, juhtub põhjusega.  Mina tahan ainult rahu ja positiivset elu...Uude aastasse ma seda kaasa ei võta...Mul on kõrval head ja tõelised sõbrad ja olen õnnelik, et sain teada, kes need ussid mu elus olid.

*-25.5kg. Mu kaal on kõikunud siia sinna. Tõusnud, seisnud, langenud. Alguses läks kõik ladusalt ja kergelt. Nüüd on see asi veidi käest. Kuid ma ei heida meelt ja minu teekond jätkab. Jah ma tahtsin aastavahetusel olla kaunis kollases kleidis 60-55kgsena, kuid ei saavutanud seda. Õnneks ei ole ma kurb. No natuke olen ja natuke on ka häbi, kuid midagi ma muuta enam ei saa. Ehk siis uuel aastal?  Kuid mul on juba palju kergem ja parem olla. Ma tunnen end taas naisena, julgen kanda kleite, kontsi ja ma olen juba õnnelikum, kui enne. Pikk tee on veel käia ja ma käin selle lõpuni.

*Mu pere on taas koos. Nagu te juba olete lugenud ja piltidelt näinud, siis sain ma maailma parima jõulukingi. Me otsustasime lasteisaga uuesti proovida ja oleme taas perekond. See on maailma parim jõulukink, mis olla saab. Ja me oleme väga väga õnnelikud, kõik neljakesi.

Kindlasti neid hetki/sündmusi/inimesi on veel, mis olid 2015a minu jaoks väga olulised ja tähtsad, kuid mul ei tule kõik praegu meelde. 

Ma olen õnnelik selle aasta üle ja ma ei kahtese mitte midagi! Mina ootan väga homset kella 00.00i. siis hüppan ma sellest aastast suure pauguga uude ja võimsasse aastasse, kus ma saavutan kõik, mida ma soovin ja tahan!

Kallid sõbrad, lähedased, tuttavad, blogi lugejad, teised blogijad, kaalulangetajad, kõik inimesed, imelist aasta lõppu teile, võtke uude aastasse kaasa ainult head asjad ja inimesed, ärge kahetsege olnut, võtke olnut, kui õppetundi ja saatke see 2015a ilusalt ära, et vastu võtta see imeline ja võimas 2016!!!