Kuidas ma nuttes basseinist välja jooksin...

Mõtlesin, et kirjutan teile kiiresti ühe seiga, mis mul reedel juhtus. Nüüd suudan ma seda ka naljana võtta ja nutud on  taas nutetud. Tagant järele vaadates tundun ma eriti rumal ja argpüks, aga no mis tehtud see tehtud.

Mulle tegelikult hullult meeldib ujuda, ma naudin vees olemist, vett. Meeldib niisama sulistada ja kohe päriselt ka trenni mõttes ujuda. Otsustasingi reedel, et teen sellega lõpuks ometi ka proovi. Siiani on mind takistanud vaid suur ülekaal ja kole keha. Mitte, et ma nüüd sale ja väga ilus oleks, kuid ma pole enam nii suur ja mulle nagu tundub, et veidi olen ilusam ka. Enne reedet ma arvasin nii. 

Ujumine on tegelikult kaalulangetusele väga väga hea treening, üks parimaid ma pakun ja panin end Aura vesiaeroobikasse kirja. Muidugi läksin kohale ka. Panin bikiinid selga, tuju hea ja mõnus olla, keha saab lisaks treeningule ka mõnusa lõõgastuse, hiljem plaanisin veel tiiru mullivannis käia ja saunas küpseda. Läksin siis kenasti basseini, kuhu oli juba päris palju naisi kogunenud, ehk 10?! Ootasime treenerit koos. Teised lobisesid sõbranna/tuttavaga, mina olin jumala üksi ja seisin niisama. Ma olin nii uhke veel, et ma julgesin üksi üldse vesiaeroobikasse minna. Kuid siis järsku varises mu ilus ja tubli maailm kokku ja ma sain mõnusa põntsu osaks. Minu külje peal, veidi taga pool seisid kaks väga saledat ja ilusat neidu. No pakun, et 20ndates- Tõesti nägid ilusad välja ja hoolitsetud kehaga. Ja nad rääkisid omavahel, päris kõva häälega MINUST. Issand see paks kavatseb ka meiega ühes basseinis võimelda? Jube, kuidas tal häbi ei ole? Nii paks ja bikiinides? See pole sõnasõnalt nende öeldu, kuid peaaegu täpselt. Ma kogusin end, püüdsin mitte nutma hakata, kuid ma ei suutnud, pisarad voolasid lahinal ja ma lihtsalt läksin niii kiiresti, kui võimalik basseinist välja. Ma lausa jooksin, no seda vees päris jooksmiseks nimetada ei saa, kuid ma tegelt jooksin, ronisin välja ja ruttu riietus ruumi. Istusin oma kapi ees ja ulgusin lahinal nutta. Ma lausa no kõõksusin. Ei olnud nii, et aind pisarad voolasid. Ei ei ma nutsin südamest.

Jaa jaaa ma tean, et ma olen paks ja olen kole. Ja issand jumal tõesti, mina ja bikiinid? Kuidas on see võimalik? Kuid kas siis paks inimene ei või trenni teha, et ma saaks ka  sama ilusa keha, nagu teil!? Ma ju tahan ka ja vesiaeroobika just selleks mõeldud ongi, et üks hirmus suur paks saaks endale ilusa bikiini keha.

Panin ennast riidesse, isegi pesema ei läinud enam. Tahtsin sealt lihtsalt ära, nii ruttu kui võimalik. Ma vandusin, et mitte iial ma sinna tagasi ei lähe enam. Või vähemalt mitte enne, kui olen saavutanud 55kg ja bikiini keha. Ma vandusin ja lubasin seda südamest endale. Kuid päevi hiljem, teistelt head lohutust ja õpetus sõnu saanuna ma enam nii ei mõtle. Mis mõttes ma olen nii rumal ja nõrk? Lasengi ennast täiesti võõrastel tšikkidel häirida ja solvata? Ma olen ju osalenud Hers ajakirjas konkursil, kus ma olin samuti bikiinides ja ise rõhun pidevalt suurematele naistele, et ärge kartke, tulge kapist välja ja võtke julgus kokku, et teha trenni ja ka minna ujuma. Ise olen ma üritanud alati 100kg ringis naisi motiveerida, julgustada ja toetada. Ja nüüd lõin põnnama nagu titt. Ma ei tea, kas oli mul lihtsalt halb päev ja emotsioonid lõid lõkkele. Sest no ma olen piisavalt tugevaks arenenud ja ei peaks nagu nii reageerima.

Mõtlen, et kuidas ma oleks pidanud seal käituma? Vastama neile midagi? P****e saatma? No selline ma lihtsalt inimesena ei ole. Kuid ma oleks ju võinud öelda, et mina saan ilusa keha kunagi kindlasti, kuid teie endale ajusid ja enesekindlust ei saa enam kunagi. Sest no kas nii käituv inimene on ise enesekindel? Õnnelik? Ei, ma ei usu. Ma usun, et sellised on väga kurvad ja õnnetud. Vahet ju tegelikult pole, mida ma oleksin võinud öelda. See ei muuda enam midagi, kuid ma oleks võinud sinna edasi jääda ja oma asja edasi ajada. Aga läks seekord nii.

Kuid oma lubadust ma murran. Ma lähen tagasi! Panen selga taas bikiinid ja kavatsen tulla ka basseini. Kas just kohe samasse trenni, kuid alustuseks lihtsalt ujuma küll. 25-30 otsa pidi mulle paras olema ja kuna vesiaeroobika on ka hea, siis läheb aega, kuid ma olen platsis. Ja enam te mind nutma ei aja.

Kõigil on õigus teha trenni seal, kus nad soovivad. Ja kõik, kes seda teevad, olgu nad või 200kg, siis juba selle eest, et nad sinna jõudnud on, oleks tunnustavast naeratusest piisanud.

Näeme vees!

BITBOARD