Merlini -60kilo! I can and I will ... just watch me :)

Parkmetsa jooks ja eilne "suvine" laupäev ;)

Eile toimus siis Tartus Parkmetsa jooks 7km. Wohooo maratoni hooaeg on avatud :) Ootasin seda ammu ammu ja kohe südamest. Tahtsin end proovile panna ja teha siis ka käe valgeks niiöelda. 

Nagu te teate oli mul aga enne seda sünnipäeva pidu, istumine minu juures, limusiin ja ööklubid. Ma kartsin seda südames, kartsin, et keeran kõik untsu, kuid lootsin et olen niii tugev inimene ja ei tee seda. Pidu oli supper, külalised imelised, kingid/lilled, no kõik. Pidu kestis siis hommikuni ja kahjuks sai ka seda uhket šampanjat ilutulestikuga tarbitud (see on minu nõrk koht veel) .Magama sain vastu hommikut ja ärgates oli oioioi, pea valutas, süda läikisis ja tunne oli nagu oleks teerulli alla jäänud, väkkkk...Jõin vett, võtsin c-vitamiini ja valuvaigisteid, silmad aga vajusid kinni ja nii paha oli. Läbi une nägin, et kell on 11.00, kell oli seal maal, kus ma pidin juba Parkmetsas olema, sõbrannaga kohtuma jne. Telefon tirises, smsid. " Kus sa oled ? " , "Palun tule ! ". Osad sõbrannad kirjutasid, smsisid, et "Merlin maraton !!! " Ajasin siis ennast püsti ja läksin arvutisse, et teatada, et vabandust sõbrad, ma ei osale. 

Te ei kujuta ette kui halvasti ma end tundsin, pohmell pohmelliks, see oli köömes kõige muu kõrval. Ma tundsin häbi, niii niii suur häbi oli. Ma tundsin viha ja pettumust. Ma lausa vihkasin ennast. 2 kuud ei ole mul tagasilööke olnud, olen olnud eeskujuks ja motivatsiooniks kõigile ja nüüd suutsin ma kõik ära rikkuda. Ma nutsin südamest ja olin niii kurb, niii kurb, et neid tundeid on raske kirjeldada. Kirjutasin siis halavad ja kurtvad vabandused ära. Kuid mind ei jäetud rahule. Minu armas Viigi, kellega me oleme suhelnud kaua aga ei ole kunagi näinud. Kes pühendub ka oma elu toitumisele ja spordile, kes on elanud läbi minuga sarnaseid asju, ei jätnud rahule. Ta teatas, et jooks algab kell 13 ja palun tule kasvõi kõnni see 7km läbi. Ja muidugi Signessa, tema sõnad raputasid mind ülesse :) Pühkisin pisarad, ütlesin lapsele, ruttu riidesse, tahtsin tütrekest toeks, ME LÄHEME MARATONILE. Kiire pesu, kiire sätt, poest läbi, ostsin hunniku vett( eriti aitas 1 Vitamin Well Reload, 2 pudelit joodud ja tundsin muutust, PÄRISELT ). Ja siis kimasime taksoga Parkmetsa. Aega oli juba suht vähe. Esimese asjana nägin ma imearmast ja päikeselist inimest, suuure suure naeratusega Viigit. Kallistasime, tutvusime ja sain sellise motivatsiooni ja energia laengu. Käisin võtsin oma numbrisildi ja siis hakkasime ootama. Lobisesime maast ja ilmast. Ma vaatasin inimesi, kes võimles enne starti, kes sättis varustust. Kõik sebisid nagu sipelgad ringi. Mõnus ergutav muusika mängis, päike sillerdas taevas, oli tõsiselt soe, nagu suvi. Õhus oli tunda erilist ja imelist lõhna. Kõik oli niii rõõmus, sõbralik ja vahva. Ja mul tekkis eriline tunne, ma olin nii õnnelik, et ma jõudsin kohale. Jah oma jooksu ma ei saanud teha, ilmselt oleks see tervisele ka ohtlik olnud aga ma olin kohal, ootasin stardipauku ja olin valmis läbima 7km kõndides.

Stardi muusika hakkas, kõik olid valmis, jooksjad ees, kõndijad taga. Ja läks...Ja nii me siis hakkasime selle massiga minema, kõik rõõmsalt. Kes jooksis, kes tegi kepikõndi, kes jalutas. Kuid me läksime kõik koos, ühise eesmärgi nimel, teha midagi ära :) Mind valdas ülev tunne, kui kõlasid ergutushüüded, pildistati, sooviti edu. Mina vana piripill muidugi  pisardasin jälle, õnnest. Mul oli õnnetunne nii suur, sest ma kuulusin kuhugi ja ma ei vedanud ennast, Viigit ega ka teid alt.

Minu 9a tütreke kõndis minuga kaasa. Tema oleks muidugi vuranud kiiremini ees aga otsustasime et naudime seda imelist ilma, üritust, ja koosolemist. See oli ju ema/tütre aeg. Ja ma võtsime rahuliku tempo ja jäime päris taha :D  Esimesed 2km läksid ludinal, igal pool olid fotograafid, inimesed kes ergutasid. 3ndal km peal ma juba tundsin natuke, et ei jaksa. (Häbi öelda aga paha oli olla ju) . Kuid sammusime edasi, kõik naeratasid ja ergutasid üksteist. Meie taga sammus vahva vanatädi, tema jõud ja energia, see oli nii supper :) 4km saime vett ja spordijooki. Noored koolilapsed jagasid seda( Vahva, et Tartus on noori, kes viitsivad üritustel abiks käia jne) . Kui läbisime lõpuks 6km punkti, siis tekkis jälle meeletu joovastus, viimane km veel ju. Kõndisime tütrega käsikäes uhkelt edasi. Radade ääres inimesed muudkui hüüdsid innustavaid lauseid ja eriti sai kiitust mu armas tütreke. 500m ja natukene veel...Ja jõudsime finišisse...Me läbisime selle maratoni, küll omal moel aga me läbisime selle :) Juhuuuu. Jäime eelviimaseks :D Aga tunne oli hea, ma olin tänulik iseendale, Viigile, Signessale ja eriti oma tütrele, kes tegi minuga selle kaasa. Ma oleks olnud meeletult kurb ja pettunud, kui ma poleks sinna läinud...

Rada tegelikult ise tundus mulle raske. Ma olen harjunud siiani liikuma asfaldil ja pikki sirgeid, ringe tegema. Sellel jooksul oli aga väga palju erinevat pinnast, asfalt, pehme muld, metsane, kivine...Ja rada oli suht sinkavonkaline ehk käänuline. Nagu labürint. Kuna ma vaikselt läbisin seda maad, siis sain ka asju hinnata ja vaadata :D Aga see oli ainult minu jaoks nii. Kavatsen kindlasti kohe proovida erinevaid pinnaseid ja teid.  Siis on järgmistel lihtsam. Ja jalanõud, minu vabaaja papud ilmselgelt ei sobinud selleks. Pean kohe uurima ja otsima endale väga head jooksu jalanõud :) 

Üritus oli vahva, on kahju, et ma ei saanud seda tunda "terve" peaga aga ma sain õppetunni, et ei mingit pidu enne sporti. Ja sain ka aru, millisest tundest ma peaaegu ilma oleks jäänud. Nüüd vaid leida head jalanõud, hakata testima erinevaid jooksuradasid Tartus ja ootan järgmist maratoni, kus kavatsen ajavõtuga võistelda ja kindlasti "terve" peaga osaleda :) Aitähh Parkmetsa jooksu inimestele :)

Peale sporti olid meil aga kõhud tühjad. Läksime siis koos sööma. Valisime sushi. Nautisime, lobisesime, naersime. Tõsiselt lõõgastav õhtupoolik oli see. Rääkisime ka tõsistel teemadel, eesmärkidest ja plaanidest. Igal juhul olen ma õnnelik, et lõpuks kohtusime ja ootan juba uut kohtumist :)

Lapse viisin sünnipäevale, ise suundusin koju. Haarasin endale lugemist kaasa ja lihtsalt puhkasin ja lugesin spordi,tervise jne teemalisi artikkleid :) Puhkasin ja taastusin kõigest :)
Kui mu tütar ka koju tuli, oli ka tema pikast päevast väsinud aga õnnelik. Ta ütles, et selline tore laupäev oli ja tahab korrata :) Soovitan kõigile, kes veel ei ole julgenud ja viitsinud midagi sellist ette võtta, siis tehke seda :) See on parim viis veeta aega pere või sõpradega. Proovige ära ;) Siis ei saa pidama ;) Ametlikud pildid, lisan hiljem, kui need kuskile ülesse pannakse :)

Ja nüüd kõige tähtsam :) Kuna suuremad pidustused on möödas, otsustasin ma mingiks ajaks teha sellega pausi. Ei mingit veini/šampanjat ja üüratuid pidusid. See nullib ära kõik ja minu eesmärgid on suured ja tuleb pühenduda 100%. Ma ei luba, et igavesti aga mingi aeg kindlasti :)