Merlini -60kilo! I can and I will ... just watch me :)

Värska maraton läbi minu silmade...

Nonii, kaks päeva olen ma nüüd puhanud. Ikka väga kõvasti puhanud. Põhimõtteliselt voodis olnud, kuna liikumine oli ikka väga hull. Eriti andis tunda parem jalg, parem kannikas ja puus. Selgus, et ma muidu toetun rohkem vasakule jalale, nt kui seisan, siis paremat ma kõverdan jne. Nüüd sai ka parem vatti ja selletõttu see ka valusam oli. Tänaseks on vasakust valu kadunud, paremal on sääremari tagant valus, kuid ka kannist ja puusast on valu kadunud. No ma ikka tubapidi kõndisin ringi ja liigutasin end ja voodis ka tegin harjutusi pidevalt, et jalad ei oleks ainult lamavas asendis, sest siis see valu kaob palju kauem ära. Puhkusest nüüd aitab ja tulen reaalsesse ellu tagasi.

Ma muudkui loen kirju, kommentaare. See tunne on siiani nii ülev. Ma nagu ikka veel ei usu, et ma hulluke läbisin maratoni. Kuid tehtud see on. Uhke karikas seisab diplomiga riiulil ja päris mõnus on neid vaadata. Hetkel on mul natuke kurbus südames, või tühi tunne. Ma tahaks seda veel kogeda, ma tahaks veel lugeda  neid kilomeetreid, ma tahaks veel  valust ägisedes teo sammul finišisse jõuda, kus juubeldati. Tahan veel tunda seda tunnet, eufooriat. Kuid see maraton oli raske, see oli väga hull. Ma ei oleks midagi sellist ettegi kujutanud. See oli ekstreemne lausa. Ja nõudis minult tohutut pingutust eriti vaimselt. Loomulikult ka füüsiliselt.

Pühapäeva hommikul ärkasin ma vara. Päike paistis ja väljas oli imeline kõik. Vanem tütar sõitis mul Tabasallu võistlusele ja sõime koos hommikust. Hommikusöögi tegin rammusama, et kõht oleks ikka pikemalt täis. Puder/muna/juust/rukkijahuröst taluvõiga/tomat-kurk/kohvi/Borjom. Kell 9 pidin ma kodust väljuma, leidisin elamusretked.ee kaudu inimesed, kes ka sinna osalema läksid ja nii me 3 vahvat naist 9.15 koos Värska poole startisime. Tee peal ma muidugi uurisin nende kogemusi, erinevate võistluste kohta. Ikka veel uurisin, et mida teha, kuna teha jne jne. Tegelikult oli mul endal juba kõik paigas ja ma lihtsalt hakkasin üle muretsema. Värska poole sõites mul ikka hakkas sees keerama, tekkis hirm ja paanika. Peopesad higistasid ja igasugu hullud mõtted käisid peas.

 Kohale jõudes kõlas laululavalt mõnus muusika, ürituse juhi soovitused, rahvas sagis siin-seal ringi. Päike paistis ja kõigil oli nägu naerul. Mina võtsin oma numbri ära, olin number 35. Sisestasin telefoni medabi telefoninumbrid, uurisin ka seda, et kui ma jään viimaseks, mis siis saab. Lohutuseks sain teada, et kunagi õhtul tuleb rajakorjaja tagant ja küll ta siis leiab mind. Kunagi õhtul? Oi ei, see ei lohutanud mind tegelikult. Osalejaid oli minu meelest vähe. Ma ei oska hinnata, kui palju, kuid vähe. See tekitaski hirmu, et no kogu see kamp paneb minema ja ma olengi seal metsas üksi. Läksin siis finišisse. Jäänud oli natuke aega. Jõin lonksu vett, teavitasin oma kallikesi läbi fb, et kohe kohe on start. Ja rääkisin mõttes endaga korraks läbi. Ma ütlesin "Merlin sa suudad, sa oled tugev. Nii paljud elavad sulle täna kaasa, on mõtetes sinuga. Sa lähed ja teed selle ära." Ma palusin kogu universumilt endale jõudu, kerget jalga ja tugevat närvi. Ja kõlas start.

10-20km

Kohe hakkasin üks suur ruttamine. Kogu kamp koos hakkas liikuma. Kiiremad üritasid ette saada, kepikõndijad üritasid sammu paika saada. Kõik olid ummikus koos, mulle jäid kepid jalgu, üritasin ise mitte teistele jalgu jääda, kuid samas tahtsin ka mingis pundis püsida. Hingamine oli mul täiesti sassis, no ma ei tea, mis jant see oli. Ma lõõtsutasin lausa, no ei osanud hingata üldse. Paljud peatusid ja andsid mulle nõu. Mul tekkis juba hirm, et kui ma hingamist paika ei saa, siis ongi kõik. Süda peksis üle ja hull oli olla. Ma väga lõppu ei jäänud, jäin aga ühte vahvasse punti, kus põhiliselt olid koos 21km kõndijad. Ja mõned ka 42km kõndijad(5 inimest). Kui kuulsin, et need 5 tulevad lõpuks 42km rajale, siis püüdsin nendega sammu pidada. 10km kõndijate rada läks meist üsna pea lahku. Meie samm oli tempokas, intensiivne. Kuid me jõudsime rääkida, naerda ja ma üritasin ka hingamist paika saada. Nii kihvtid inimesed olid. Esimesed 5km kulges rada mööda teed. Kuid oli väga väga liivane. Ilm oli meeletult kuum. Tundsin, kuidas päike kõrvetab. Sammusin hoogsalt selles suuremas pundis, sest mind lohutas, et 21km on pikk maa, et koos minna ja lohutas, et  ligidal on need 5, kes tulevad 42km rajale. Esimesse joogipunkti jõudes olin ma üsna väsinud, kuid sain hingamise vaikselt paika. Ma kõndisin vales rütmis. Esimesed joogipunktis jõin ma morssi, sõin hapukurki paar viilu ja Kasekese batoonikese komme. Ühe Borjomi vee pudeli olin tühjaks joonud ja lasin selle täita puhta veega. 21km naised küsisid, et kas olen ikka kindel, et lähen 42km rajale. Et nemad keeravad varsti ära ja me ei saa enam koos kõndida ja ma jään üksi. Sest teised, kes minuga tulevad rajale 42km, on kiiremad. Kuid ma olin ju otsustanud läbida maratoni. Hirm oli, kuid ma ütlesin kindlalt "Ma lähen ja teen selle maratoni ära. Ma tulin siia selleks, et läbida 42km". Kõik soovisid edu, vastupidavust ja hakkasime sammuma edasi. Varsti läksidki meie teed lahku. Esimesed 6km läbisin ma tunniga. Plaanisin ka järgmised umbes nii.

Kõndisin edasi. Hingamine oli paika saanud ja sain ka mingi rütmi endale sisse. Kõndisin jumala üksi. Teadsin, et taga pole kedagi ja arvasin, et ees on nad juba ammu jumal teab kus. Ma teadsin, et iga 5km tagant on teeninduspunkt. Kus on ka inimesed. Ja ma võtsingi endale eesmärgid läbida punktid. Ma ei mõelnud, et nüüd kõnnin 10km ära, või 20km. Ei 5km kaupa, tundus see vaimselt kergem kuidagi. Ja teadmine, et mida lähemale sa 5km juurde jõuad, seda kiiremini kohtad jälle inimesi. Rada oli endiselt väga liivane, mägine ja järskude kallakutega. Päris raske oli end alla saada ja ülesse ronida. See võttis ju kiirust maha. Eks aeg ju vasardas ka mul peas. Mul oli vaid 9h, et see maraton läbida. Veepudel oli mul pidevalt käes, Borjomi vesi. Jõin seda pidevalt väikeste lonksudega. Ma ei tea, ma olen ikka väga Borjomi usku. See mõjus juba psühhooloogilselt nii, et mineraalid ja soolad aitavad mind. Jõudsin 10km teeninduspunkti ja oh imet, need 3 42km kõndijat olid seal ja järsku vaatasin taha ja minu taga olid ka 2 naist, kes kõndisid 42km. Uhhhh, seda rõõmu. Ampsasin ruttu jälle mitu hapukurki sisse, pistsin 2 Kasekese batooni sisse ja võtsin 4 tükki kaasa ka. Ütlesin teistele, et ma lähen ees ära. Nemad vahetasid sokke jne. Ees ära, sest minu suurim hirm oligi metsas üksi olla. Kuid, kui kõnnin ees ja tean, et mul on inimesed taga, siis tundus see turvalisem. Ja hakkasin minema. Otse sohu. Mülkad olid väga vesised, vajusin sisse, jalg jäi kinni. Kuid läbisin selle edukalt ja sammusin muudkui edasi...


Tee lookles muudkui mäest ülesse, mäest alla. Nõlvad olid päris järsud ja andis ikka ronida. Järsku, ei suutnud mu jalad sammuda üldse. No nagu pakud olid all. Väikeste sammudega, kuidagi liikusin edasi. Metsik valu oli ja tekkis lootusetu tunne, et no sellise kiirusega ma ei jõua õigeks ajaks kohale. Lonksasin muudkui oma Borjomi ja üritasin. Lõpuks jõudis mulle 3ne punt järgi. Hakkasime kohe rääkima ja kuna nemad selliseid asju juba teinud, siis üritasid nad mind motiveerida ja püsisin neil kannul. Ka nemad soovitasid mõelda nii, et kõnnid punktist punktini. Nii olevat vaimselt kergem. Sammusimegi siis 4si 15nda punktini koos. Seal oli aga iseteenindus. Suur potsik vett. Istusime korraks. Nemad vahetasid jälle sokke. Ma lihtsalt istusin. Kohe ruttu jätkasime oma teekonda. Eesmärgiks jõuda 20km teeninduspunkti. Koos nendega oli mu samm kergem, kuid mitte jälle kauaks. Vaim oli värske ja tunne hea, kuid jalad ei suutnud enam kanda. Jalad olid rakkus lausa. Võtsin teise magneesiumi ampulli sisse, lootes ehk see mõjub, kuigi see on ju krampidele mõeldud ja päris krampe mul ei olnud. Jäin taha. Lõpuks möödusid minust ka 2 naist, kes meie taga olid ja nii nad ees sammusid. Ma kuulsin nende hääli ja see lohutas, et nad väga kaugel ei olnud. Rada läks läbi paksu metsa, võsade, kraavide, soo. Mäest alla, mäest ülesse. Jalad ei liikunud üldse, ma lausa roomasin kuidagi edasi. Vahepeal kukkusin, jalad jäid okstesse kinni, sammal oli paks. Tee peal oli ka langenud puid millest pidi üle ronima. Kuid ma läksin. Vahepeal jõudsin isegi facebooki piiluda ja kui ma nägin mis toimub, kui palju inimesi mulle laivis kaasa elab, see andis jõudu ja ma läksin aina edasi ja edasi. Aeglaselt, kuid läksin. Pisarad voolasid, valus oli. Lõpuks jõudsin 20km teeninduspunkti, sealt olid lahkumas just mu 5 maratoni kaaslast. Mõtlesin, et lippan järgi, kuid teadsin, et tankimata ma ei jõua kaugele, lasin täita jälle tühjaks joodud Borjomi pudeli, sõin hapukurki, haarasin kaasa komme ja banaani. Kui end tankinud olin, siis hakkas kuidagi kergem ikka.

20-30km

Nüüd olin ma üksi...Ma ei kuulnud enam teisi ja ma ei mõelnudki enam sellele. Teadsin, et pean lihtsalt minema ja midagi pole teha. Seekord oli teeninduspunkt 7km pärast. Pikemalt, kui enne. Ja see oli jälle iseteenindus. Ühesõnaga inimesi ma alles sain kohata 12km pärast. See hirmutas mind, kui pani kiiremini kõndima. Sammusin ja sammusin, jõin palju vett. Mu oma pudelid olid otsas, 3 0,5l Borjomi ja 1 0,5 Vitamin Well Reload(Kas jälle psühholoogiline effekt, kuid see mõjus). Käes oli mul aind 0.5l vett tavalist. Varsti oli poolmaratoni tehtud, keegi kirjutas, et ma oleksin ka siis tubli, kui selle oleksin saavutanud. Ma oleksin ju võinud helistada korraldajatele ja öelda, et lõpetan. Kuid ei. Ma ei läinud sinna poolmaratoni läbima, ma läksin läbima MARATONI! Kõndisin ja kõndisin, järsku oli juba 26km, teadsin et kohe tuleb veepunkt ja saan oma pudelit täita. See oli mul tühi, mul ei olnud vett. Suu kuivas, hakkas paanikahoog tekkima. 27km ei midagi, natuke veel ei midagi, hakkasin kartma, et äkki ei olegi siin vett. Tahtsin helistada juba korraldajatele, et kus kurat see vesi on. Mul on paanika, suu kuivab ja hingamine läks raskeks. Siis nägin enne 28km seda veetünni ja paanikahoog läks üle. Jõin, täitsin pudelid. Ja hakkas kergem. Teadsin, et 32km peal ootavad mind inimesed. Jalad olid niiiiiii rakkus, kui veel olla said. Kuid ma sammusin edasi. Ma kõndisin juba hirmust edasi. Tahtsin näga 30km märki, sest siis pidi olema kergem.

30-40km

Pisarad voolasid, tunne oli nii hull, samas hea, sest maa tundus ju nüüd lühem. Varsti varsti on lõpp. Järsku kadus jalgadest see raskustunne. Ma suutsin kõndida väga kiiresti. Samm oli kergem. Ma ei tea, millest see tingitud oli, kuid ma suutsin end edasi viia. 32km punktis hampsasin kurki, tegin kiired arvutused ja sain aru, et ega mul väga enam aega ei ole. Arvutasin, et kui läbin tunniga 5km, siis jääb varugi. Loomulikult ma ei arvestanud, mis üllatused mind ees ootavad. Mets muutus aina süngemaks, tihedamaks. Niiiii pime oli. Ronisin läbi põõsaste, üle puude. Kui kuskil oligi rada, siis mõlemal pool oli hirmus paks mets. Jalad kandsid mind kiiresti, kuid peast hakkasin ära keerama. Mul oli silme eest udune kõik, ma ei näinud viitadel olevat kirja selgelt. Ma kuulsin imelikke hääli. Ja ma nägin luulusi. Ja päriselt. Luulusid. Ma nägin enda ees kõndimas inimeste kampa. Ma hõikasin neid " Palun oodake".  Kuid keegi ei reageerinud, ja järsku oli see kamp mu eest ka õhku haihtunud. Kedagi ei olnudki. Siis ma nägin looma jälgi, suuri käpa jälgi, hakkasin kartma karusid ja ilveseid ja jumal teab keda. Ma tean, see kõik tundub nii tobe. 34km peal, kui oli jäänud vaid 8km käia, mul jooksis juhe kokku. Ma laskusin põlvili ja nutsin, ma tahtsin sealt ära, ma kartsin ja mul hakkas niii külm, ma lõdisesin üle keha. Mets oli aina pimedam ja süngem. Kirjutasin facebooki, et ma murdun. Kuid ma ikkagi mõtlesin, et liigun edasi, seda kiiremini suudab mulle abi vastu tulla. Ja läksin. Järsku nägin kivi peal istumas inimest, jaaa päris inimest. Seekord oli ta ehtne. Ta oli maha jäänud pundist ja üritas ka edasi minna. Ma olin nii rõõmus ja õnnelik. Ma tänasin teda nagu hull, et ta seal oli. Sest siis oli mul murdumise punkt käes, ma tahtsin peaaegu alla anda. Ta oli nagu jumala kingitus mul seal ees. Koos jätkasime teed. Jalad karjusid valust, vaimselt sain ma korda. Hirm ja paanikahoog kadus. 35km, 36km, 37km. Siis sõitis meile järele rattur, rajalintide korjaja. Ta teatas, et veel 2 on meie taga. Oh imet, ma ei olnudki ju päris üksi seal. Ta tegi nalja, lobises ja tõstis tuju. 37km peal oli teeninduspunkt, ampsasin hapukurki ja banaani. Ja sammusime edasi. Ma karjatasin valust pidevalt, sest jalad olid nii valusad. Kuid minusse tekkis selline jõud ja ma hakkasin lausa marsi sammul lõpuni sammuma. Mind ei huvitanud enam valu, ega miksi. Ma teadsin, et eesmärk on ligidal. 38km, 39km, teatasin ka fbsse kiirelt, et 3 on veel. Oh seda juubeldust ja rõõmu. Lõpp on kohe käes. Aga siis hakkas see tee niiiiii venima. No kõnnid kõnnid, ei tule seda 40km. Mõtlesin juba, et no äkki nad ei pannudki lõppu enam silte. Niii kaua võttis aega 1km läbimine. Tuli ära 40km, 2km veel ja ma olen läbinud maratoni. Vaatasin kella, et kas ma ikka jõuan, no muidugi jõuan. Arvestasin 10min ja 1km. Kahjuks mu kaaslane jäi maha. Ma sain sellise hoo sisse, mul olid silme ees laste näod, perekond ja sõbrad. Ma muudkui uhasin minna, koperadsin, kukkusin, aga läksin. 41km, jeeee aind 1km veel. No siis läks asi hulluks, rada lookles suure mäe nõlval, kitsas rada oli, kui oleks libastunud, oleks ma sealt alla kukkunud järve. Ma roomasin siis maas. Ma ei suutnud püsti käia, sest pea käis ringi. Siis tulid mingid sillad, mis lagunesid. Praksusid mu all. 1 osa käepidemest murdus. Ees oli pikk trepp ülesse. Ma ütlesin "Nooo miks kurat on see viimane lõik tehtud niiii raskeks."

 Kuulsin muusikat, Metallica käis parasjagu, see andis powerit. Hakkasin lausa lippama ja vist isegi sörkisin. Mulle kõndis vastu 1 medõde ja ütles natukene veel. Niiii natukene veel, keerasin paremale ja seal oli finiš. Inimesed plaksutasid, hõiskasid. Mina nutsin, ma värisesin ja nutsin. Ma küisin vaid "Kas ma läbisin maratoni?". Mulle anti karikas ja diplom kätte, mille ma nuttes ja värised üritasin kätte võtta. Ma ei mäleta enam, mida mulle öeldi ja räägiti. Ma olin eufoorias. Ma olin niiiiiii õnnelik. Seda tunnet on raske kirjeldada. See oli niiiiii ülev. Ma ei saanud tegelikult aru midagi enam. Järsku oli sõbranna juures saunas, sain kallistada oma last. Lugesin neid tohutid kommentaare, kirju, smsid muudkui tulid. Tartusse jõudes rääkisime sõbrannaga natuke juttu, jõin veini ja varsti vajusin unne. Karikas ja diplom voodi kõrval. Ma magasin nagu nagu karu. Niiii sügavalt.

Hommikul ärgates hakkasin ma kõike meenutama ja ka siis ei olnud mulle kõik kohale jõudnud...Aga ma teadsin, et ma tegin selle ära!!!

Nüüd te mõtlete kindlasti, et mis hirmud? Mis kuradi luulud ja kartused? Kuid nii oli. Ma kardan tohutult pimedas üksi olla, ma kardan tohutult metsi, parke. Kui kunagi seenel käies jäin ma korraks üksi ja teised ei olnud väga kaugel, sattusin ma hüsteeriasse. See on minu hirm ja see, et ma selle teekonna läbisin üksinda pikki kilomeetreid, see oli tohutu eneseületus. Paljud vast teavad ka, et mind on aastaid vaevanud
ärevushood/paanikahäired. Ma olen aastaid seda ravinud ja selle käes vaevlenud. Tavaelus ma oskan sellega toime tulla, kuid ka tavaelus tuleb mul sellised hooge ette. Ja sellest välja tulla on raske. Kes seda ei tea, see ei saa ka aru. Kuid sügavas metsas oli see hirmus. Vaimselt oligi kõige hullem see kõik. Muidugi ka füüsiline valu, kuid see ei olnud nii julm. Kuid ma sain hakkama ja tegin selle ära.

Ajakohta ma ütlen nii palju, et see läks linnutiivul. Ma ei saanud arugi, kui oli juba õhtu käes. Aeg lendas kiiresti.

Kes on mu eelmisi postitusi lugenud, siis teavad, et ma võtsin kaasa magneesiumi ampulle. Need tarvitasin ma kõik ära ja krampe mul ei tekkinud. Kaasa võtsin ka 5 pakki energiageele. Neid ma ei kasutanud kordagi. Natuke hirmutas jutt, et esimest korda maratonil nii ei testita tooteid, võib kõhu lahti lüüa ja jumal teab, kuidas mõjuda. Ma ei tahtnud ju katkestada. Ja loobusin neist. Ja nagu näha, sain ma ilma hakkama. Mul oli kaasas Borjomi ja Vitamin Welli vett. Ma ei tea, kas see on psühholoogiline effekt, kuid see vesi andis mulle energiat iga lonksuga. Soovitan soojalt. Energiat andis ka punktides ampsatud kurgilõigud, banaanid ja kommid. Ja ma tundsin mõju üsna kohe. Kindlasti võtke kõike nendes punktides, isegi kui pole isu jne. Ega mul ka polnud ju kõht tühi. Ma lihtsalt võtsin, et ma jõuaks minna lõpuni. Mingit nälga ma kül ei tundnud ja lõpuks kadus ka janu ära.

Jalad jäid minul terveks. Ei mingeid haavu, ville, küüned on alles. Kuigi mul tavalised tossud, ei ole jooksu/kõndimis jalatsid. Jalas olid ka tavalised sokid. Kõik olid lõpuks läbimärjad ja mudased, kuid jalad jäid terveks. Räägiti, et tekivad villid, paljudel veri väljas, küüned pealt kadunud. Minul läks õnneks.

Häiris mind seljakott. Ma ei ole harjunud seljakotti kandma. Ta polnud ju iseenesest raske, kuid oli tüütu. Järgmisel korral püüan leida muu lahenduse.

Kaasas oleks võinud olla kampsun/pusa. Lõpus oli mul metsikult külm. Energia kadumisest ehk?

See oli raske, kuid teostatav. Ja nagu näete, kõik on võimalik. Ma ei olnud treenitud, vormis, mul ei olnud uhkeid jalanõusi, spordi riideid. Kuid mul oli suur tahtejõud. Ja ma tegin selle ära!!! Enam ei peata mind miski, ja mitte keegi ei tule mulle ütlema, et ma ei saa hakkama. Saan küll. Ma olen enamaks võimeline. Kui jalad on päris korras, hakkan tegema väga palju trenni, aktiivsemalt veel liikuma ja ma saavutan kõik oma unistused. Ma ei peatu enam. Ootan juba uusi väljakutseid, võistlusi ja maratone, kuid nüüd lähen ma sinna pikema ettevalmistusega ja teadmiste/kogemuste pagasiga. See maraton näitas mulle mind enda seest. Minus on inimene, kes tahab ja suudab ja teeb. Ma ei lase end häirida enam kõrvalistel negatiivsetel inimestel ja teen oma asja. 

Ma tänan veelkord kõiki, kõiki teid kullakesi, kes elasite mulle niiiii kaasa. Kes hoidsite pöialt, kes rõõmustasite koos minuga lõpus. Ma tänan teid kõiki, kes uskusite minusse. Ma tänan oma perekonda, sõpru, tuttavaid, lugejaid. Ma tänan neid rajal olevaid inimesi ja tänan elamusretked.ee meeskonda. See oli hull retk, kuid samas niiiiiiii äge!!! Me kohtume veel, juba eile vaatasin teie retkede plaani ja see maraton oli mul avalöök tõelisesse maratonlaste maailma!!!