Sisemine võitlus iseendaga. Minna või mitte minna?
Homme toimub Tartus Suvejooks/kõnd 10km ja Skechersi poolmaraton 21.1km ja 5km. Nuuks nuuks. Ma olen nii kurb. Tahan ka osaleda ja nii väga kohe.
Täna mul jalad paremad, kõnnin ringi. Vasaks jalg on täiesti ok, kui parem päris sirgu veel ei lähe ja kõndides lööb valu sisse. Kuid ma usun, et homseks oleks ka see korras. Kas minust oleks rumal homme rajale minna? Ajavõtuta ma osaleda enam ei sooviks, tunnen, et olen võimeline enamaks. Kuid ajavõtuga ma osaleda ilmselt homme veel ei suudaks. Kas on siis mõtet üldse ka jalutama minna. Kas üldse minna?
Appi, ma olen nii segaduses ja ei tunne end ära. Mina kurvastan sellepärast, et ma ei saa osaleda. Ma olen kohe tõsiselt nukker. Ma muudkui proovin kõndida, sörkida...
Mida teha? Puhkan seekord jalga ja ootan uusi võimalusi?
Olgu, eks ma tean ju ise ka vastust. Ma ei saa osaleda.
Kuulan taas targemaid ja loobun seekord.
Kuid lähen homme siis raja äärde Karmenile, Mariliisile ja Margitile kaasa elama ;) Ja pean veel Katile(Sigridile ja Cathyle ka) Trepikõnnis südames kaasa elama. Nii, et homme olen ergutaja rollis. Ergutustüdruk hahahaa. Kes veel homme osalevad? ;)
Tüdrukud te olete vinged ja homme olen teiega ;)
Õige. Pead puhkama. Isegi kui tundub, et oled taastunud, siis see tunne on petlik. Maratonist taastumine võtab nädalaid. Puhkus on sama oluline kui trenn ja tervist peab hoidma.
VastaKustutaSa hullukene naudi seda aega. Sa oled suure asjaga hakkama saanud ning võid süümepiinadeta selle korra vahele jätta. Tule erguta muidugi! :)
VastaKustutapole kaua midagi kuulda olnud , oled jälle halvale teele läinud? :D
VastaKustutaEi ole ma kuhugile halvale teele läinud :) Selles suhtes on kõik ok, kahjuks juhtus peres mitu väga paha asja ja olin täiesti rivist väljas.
Kustuta