Merlini -60kilo! I can and I will ... just watch me :)

Suuri laevu saadab alati kajakate kisa...


Paar päeva on mu blogisse ilmunud väga kibestunud anonüümse inimese kommentaarid. Ma tükk aega mõtlesin, et kas ma üldse tegelen nendega, mõtlen nende peale ja vastan midagi. Igal ühel ju õigus oma arvamuseks. Aga ei, ma tahan vastata ja kõigepealt küsin Sult Mis Sul viga on? Miks Sa oled nii kuri ja õel?

Esimene kommentaar siis:

Anonüümne8. juuni 2015 9.19

Vaadates FB krõps ja veinipilte, tundub, et oled vist alla andnud? Tegelikult see ongi tulemus kui vaheldumisi õgida ja enne kaalumist näljutad ennast.

Ma küsiks kohe, kas Sa olid kõrval ja nägid seda, et ma sealt pakist ühe krõpsu võtsin ja suhu pistsin? Kas selle kohta on pilt? See, et mina tervislikumalt toitun, trenni teen ja kaalu langetan, ei tähenda, et teised minu sõbrad ja tuttavad, ei või krõpsu süüa. Veinist ma ei räägi, väike vein on vahel lubatud ja pole ka seda väitnud, et ma ei joonud veini.  Mis tulemust sa täpsemalt mõtled? Millisest õgimisest ja näljutamisest sa räägid? Veedad minuga päevad koos ja tead kõike?

Teine kommentaar siis:

Anonüümne8. juuni 2015 19.01

Arvata on, et alla andnud. Juba teist esmaspäeva ei pane oma kaalunumbrit ka üles. Eks sinna võistluseni oli vaja pingutada, nüüd saab rihma täiesti lõdvaks lasta ja tagasi kosuda. Trenni ta niikuinii ei tee, Endomondos haigutab kogu aeg tühjus (ja on mõttetu väita, et ta seda tööle ei pane, kui 2km "kvaliteetaega" metsas veedab, siis on küll Endomondo töös aga "tõsise" trenniga mitte).
Ühesõnaga - suure hurraaga alustatud ja igas nurgas avalikult kuulutatud ja leierdatud asi lõppes kiiresti. Mida oligi oodata.

Vot kui täpselt Sina minu elu ja asju tead. Ja lausa tead minu otsust, et andsin alla:D  Kas see, et ma ei blogi, ei postita tähendab seda, et ma andsin alla? Ega see kirjutamine kuidagi kaalu langeta eks. Blogimine ei ole kohustus, ma ei pea kirjutama selleks, et Sina sellest mingi teadmise saad. Ma armastan oma blogi, ma armastan oma armsaid lugejaid ja kaasaelajaid. Aga ma kirjutan siiski siis, kui tahan ja mul on selleks tuju. Miks ma ei ole bloginud ja postitanud oma tegemistest, sellest kohe natukene all pool.  Ma teen seda kõike siiski vaid iseendale. Ja Sinul pole mitte mingit õigust tulla ja otsustada selle põhjal, et ma pole bloginud nädal aega, et ma andsin alla. Mis Sul viga on? Sinu kahjuks kullake ei ole ma kindlasti alla andnud, mina lähen võiduka lõpuni edasi ja pärast vaatame, kes siin alla andis eks. 

Kolmas kommentaar siis:

Anonüümne9. juuni 2015 7.05

Sul võib muu elu ju olla (kuigi ma hästi ei saa aru millest sul kiire saab olla, kui lapsed suvitamas, tööl ega koolis ei käi) aga kui sa igas teemas fb lobised aga oma kaalunumbrit ei maini, siis on selgemast selgem, et sul seal miinust ei ole. Ole vähemalt niigi aus oma lugejate suhtes (eriti nende, kes iga esmaspäev sulle kaalumisel kaasa elasid) ja tunnista seda.

Eelmise nädala kaalumine on täiesti olemas, enne ikka uuri asja ja siis ütle. See, et ma eile kaalu kohta postitust ei teinud, ei tähenda ju mitte midagi. Ma olen ennegi postituse mitu päeva hiljem teinud. Ja kust, Sina tead, kus ma käin või mis ma teen. Polegi  Sinu asi tegelikult.


Sellised kommentaarid siis. Jah ma arvestasin sellega, et kui ma avalikult kirjutan ja seda kõike teen, siis tuleb ka midagi sellist. Ja ma ei muretse. Alguses see tegi mulle haiget, tegi mind kurvaks. Aga praegu see ajab mind vaid naerma ja naer on vaid terviseks:) Aitähh teile:)
Kust aga tuleb selline kurjus ja õelus? Kuidas saab tulla keegi ja otsutada minu eest, et ma andsin alla. Kõik, Merlin pole nädal aega bloginud, ju andis alla. Ma pole isegi korraks mõelnud ka sellist asja. Mul pole isegi korraks tulnud motivatsiooni puudust. Mul pole isegi korraks kadunud tahtejõud. Kust te ometi võtate seda?

Minu jaoks osutus mai lõpp väga pingeliseks. Minu jaoks on kool praegu raske, ole ise 15a eemal sellest ja hakka siis õppima ja võrrandeid lahendama. Ja tunnistan, ka oma laiskus koolis, tekitas raskusi juurde. Ma tahtsin ka seda, et mu lapsed saaksid ilusti klassid lõpetatud. Vastasime viimaseid asju, õppisime pingsalt, pluss kooli lõpetamisega seotud erinevad üritused, välja sõidud ja tegemised. Kogu aeg oli tuli takus, tegemisi palju. Lisaks BFit võistlus. Loomulikult tahan ma seal edukas olla. Ma andsin väga suurt valu, et keha veel paremaks vormida. Ja mul on lisaks neile asjadele ka muid muresid. Mai lõpus olin ma vaimselt täiesti läbi põlenud. Ma ärritusin pisi asjade peale, mu paanikahoog tuli taas tagasi, nüüd pean taas mingi aega ravimeid võtma. Ma olin kurnatud ja läbi põlenud. Ma võtsin aja maha! Ma tahtsin lihtsalt olla, ma tahtsin eemalduda rutiinist. Tahtsin lugeda teiste tegemistest blogides, tahtsin vaadata järgi oma lemmikseriaale, tahtsin lugeda oma tellitud ajakirju. Tahtsin lihtsalt olla ja puhata. Ma tahtsin mõelda oma mõtteid selgeks, magada ja olla omaette. Ma ei bloginud. Kuid see ei tähenda, et ma andsin alla. Jah ma liikusin vähem, kui muidu. Ma sõin väga tervsilikke asju aga ma ei vaadanud kellaaegu ja täpseid koguseid. Ma tahtsin olla korraks eemal toidu kaalumisest, arvutamisest ja igasugu numbritest. Kuid ma ei söönud rämpsu ja mitte kuidagi ei teinud endale paha. Kas see, et ma ei ole aru andnud kõiges, on patt? Nädal aega olin blogist eemal, kas see on patt?

Miks ma peaks alla andma? Ütle mulle Sina. Miks? Ma olen aastaid unistanud imelistest kleidikestest, kingakestest. Ma olen aastaid unistanud komplimentidest ja tähelepanust. Ma olen aastaid unistanud seksikast ja ilusast kehast. Ma olen alati tahtnud olla ilus, väga väga ilus naine. Naiselik naine. Ja nüüd, kus ma olen teinud juba väga suuri muutusi, ma kannan juba mitu numbrit väiksemaid riideid, kleidikesi. Nüüd, kus ma olen kaotanud 20kg, tohutud cmi-id. Näinud vaeva, teinud suuri muudatusi. Nüüd siis annan alla?  Nüüd, kus ma saan juba komplimente ja olen saanud tagasi eneseusu ja olen hakanud enda keha ja välimust taas armastama...Annan alla?  EI IIAL!!!
Ma ei anna mitte kunagi alla, ma saavutan selle, millest unistan. Ma saavutan oma unistuste vormi ja keha ja kaalunumbri. Sina ei tule mulle ütlema, et ma ei saa. Sina ei tule mulle ütlema, et ma andisn alla. Ja Sina veel näed mu tulemusi. Ja tuleb päev, kus Sa sööd oma sõnu. 

Mulle tuleb alati meelde, ühe armsa inimese ütlus...Suuri laevu saadab alati kajakate kisa...Ja tore, et Sa mu blogil ja elul silma peal hoiad, järelikult lähen korda:D Kui Sul oleks ükskõik, siis poleks selliseid kommentaare ka. Aga miks Sa ei kirjuta oma nimega? Kui oled nii julge minu eest otsustama, siis ole nii julge ja kirjuta oma nimega ka!

Kallid lugejad, ma pole alla andnud ja olen tagasi;) Varsti tulevad jälle postitused ja pildikesed ka;) Ja kindlasti ei tee ma seda nende kurjade kommentaaride pärast, vaid sellepärast, et ma armastan oma blogi ja teid mu kallid armsad lugejad;)

Paid :)