Merlini -60kilo! I can and I will ... just watch me :)

Kõndides mõtled nii mõndagi...

Täna hommikul sadas Tartus hullult vihma. Mulle kohe tundus, et sajab päev otsa ja päev tuleb tubane. Kõik oli hall ja sombune. Mõnes mõttes mulle meeldis see, mul oli vaja hädasti koristada ja raamatukogust võetud raamatud läbi lugeda. Kuigi eile oli kindel plaan veeta päev väljas, käia turul jala, kiirkõnnil, sõita maale ema juurde, grillida ja seal ka veel kõndida kokku 6km jaanitulele. Aga vihm uputas need plaanid ja jäi tubane plaan. Koristasingi, lugesingi ja olin niisama täiesti üksi. Kuulasin head muusikat ja nautisin oma üksindust. Vahel on see muide hea.

Aga õhtu poole tuli välja PÄIKE. Ja jäigi särama. Hakkasin kaaluma, et äkki ikka läheks ja teeks mõnusa tempoka kõnni. Vaidlesin endaga tükk aega, et ei viitsi ikka täna ja no juba ju uued plaanid jne. Aga panin end riidesse, liiga paksult ja hakkasin minema. Plaan oli kõndida tempokalt 3 Anne kanali ringi ja koju, natuke üle 7km. Mul oli kuum, seljas oli ju kampsun ja tuulekas, esimene ring oli jube vastik, õhku ei olnud, kuum oli, mingid putukad lendasid näkku. Vastik, vastik, vastik. Jalg ka alt säärest kiskus krampi. Teisel ringil võtsin tuuleka ära ja sammusin edasi. Teadsin, et pean selle 3 ringi ära tegema ja sundisin end selleks. Aga siis järsku hakkasin ma mõtlema, et mis mõttes ma sunnin end, mis mõttes ma üldse arutan, et kui palju kõnnin või ei kõnni. Ja leidsin end mõttelt, Merlin mis sinuga juhtunud on? Ma ei tundnud end ära enam...Veebruaris, märtsis ja aprillis ma olin nii tubli ja tegus. Ma olin täis indu ja töötahet. Mul oli suur motivatsioon. Ma tegutsesin nagu töökas mesilane. Ma käisin igal võimalikul vabal hetkel trennis(jõusaal ja rühmatreeningud), ma iga päev üritasin kõndida vähemalt 7km, ma liigutasin kodus iga päev end, tegin erinevaid harjutusi. Ma tahtsin lausa mitu korda päevas minna kõndima või trenni. Ma nautisin seda ja ei mõelnud kordagi, et krt ma pean minema ja tegema. Mis juhtus? Mis sai sellest töökast Merlinist?

Mai osutus minu jaoks katastroofiks...Koolimured, omad vitsad hakkasid lõpuks vitsa andma, puudumised andsid tunda, kõik tööd kuhjusid lõppu ja see oli kohutav. Õpetajad ja kaaslased minus pettunud, mina iseendas...Nutsin ja tegin ja kahetsesin. Ärge puuduge koolist kunagi ilma põhjuseta(kui keegi käib veel koolis). Siis see võistlus, spordiblogi nominendiks olemine. Kõik tundus nii äge, nii vahva. Suur tähelepanu, kiitused, uued tutvused...Muidugi ka see -20kg, ojaaa, olin ju uhke, tundsin end hästi, nautisin seda kõike...Lõpuks aga tekkisid draamad, skandaalid ja asi, mitte asi, vaid MINU TEEKOND-MERLINI -60KG, muutus palaganiks...Nüüd siiani olen ma haavu lakkunud, teinud jumal teab mida. Olen olnud mugavust ja kaitsetsoonis...Kuid kas see oligi minu eesmärk? Saada korraks nö "pildile"? Oiii eiii. Minu unistus oli kaotada oma kehalt -60kg, saavutada vormis ja sale keha, saada tervemaks ja rõõmsamaks emaks, inimeseks...Miks ma läksin selle jamaga kaasa? Miks ma allusin skandaalidele? Miks ma lasin end sellest mõjutada? Ma ei ütleks, et mu mott on kadunud, ei....Ma pole kordagi mõelnud, et jätan katki selle tee. Ma pole kordagi mõelnud tagasi minna...Aga ma olen jäänud kuhugi toppama, nii vaimselt, kui füüsiliselt. Aga nii ei saa, ma ei saavuta iial seda, millest unistan...Ma vean nii end alt. Sellist asja ei saa teha üle aisa. Seda peab tegema kindla pühendumisega, raske tööga ja selle nimel peab pingutama. Ma ei lase ometi ju inimestel mürki võtta? Mis siis saaks? Ei, ei, ei...Ma sain aru, et midagi on vaja muuta kohe ja praegu ja see palangan tuleb lõpetada...Ootamatult avastasin ma end tavapärase 3nda ringi lõpul, hoopis 4nda ringi lõpus ja mul oli mõnus tunne...

Oma peas ma panin paika plaanid. Uued eesmärgid. Aga ma ei räägi neist enne, kui ma olen natuke aega silmnähtavalt tubli olnud. Ma ei luba enne enam midagi, kui olen end juba natuke tõestanud. Aga nüüd aitab, vaja on teha tööd ja kui ma mõtlen, et miks ma alustasin, millised olid tookord minu soovid ja mõtted, siis ma sain kohe vastused...Ma ei tahtnud kindlasti olla mingi skandaalne kaalulangetaja oma võibolla totaka blogiga, ma tahtsin olla tüdruk, kes saavutab oma eesmärgid. 21kg on kadunud, 39kg veel. I can and i will...just watch me...

Täna sai mõnusas tempos kõnnitud 9.96km...

Tema on minuga alati...Nii halvas, kui heas...

Toredat laupäeva õhtut;)