Seda, et ma jonnakas inimene olen, seda teavad vist kõik. Ma ikka päris tihti pirtsutan, jonnin ja olen suht raske iseloomuga. Mu vaesed sõbrad ja lähedased. Noh jäär nagu ma olen, siis see oma joru ajamine on loomulik. Olen väikesest peale väga isepäine olnud. Vahel teeb see mu elukese raskeks, aga teate vahel on ikka hea ka, et mul seda jonni jagub. Aga ma olen ka väga sõbralik ja tore ja armas lisaks sellele :D
No minu kaalulangetus...Veebruaris sai täis aasta, alguses ma olin eriti tubli ja nägin palju vaeva, siis muutusin jälle laisaks, või kaotasin motivatsiooni mõne välise mõjutaja tõttu, no nt tegid alguses mulle õelad kommentaarid haiget, vahel andsid just tõuke ka, kuid tihti ma murdusin ja kukkusin. Nutsin patja ja tahtsin orbiidilt kaduda. See aasta ja 5 kuud on möödunud üle kivide ja kändude, kui ma reaalselt nii palju kukkunud oleks, siis mu vaesed põlved oleks vist päris marraskil.
Peale selle, et mul on väga palju armsaid kaasaelajaid, armsaid lugejaid, siis peale selle on mul ka neid, kes lausa ootavad, kuna ma ometi päris oimetuks kukun, nii et ma enam ei tõuse, blogiuksed kinni löön ja õhku haihtun...Ilmselt neid päevi võib tulla veel ja veel, kus minust midagi kuulda ei ole, kuid ma loodan, et ükspäev need päevad ka kaovad ja ma jäängi. Sest teate, kukun, mis ma kukun, nutan, mis ma nutan, alla ma ei anna. Minus on mingi asi ikka sees, mis ei lase mul lõpetada oma teekonda siin pooleli olevas kohas. Ma pühin pisarad, pühin põlved, häbenen veidikene oma eksimuste pärast, kuid ma jätkan. Ma tõstan jonnakalt pea ja jätkan. Kõigi kiuste, ei kavatse ma kuskile kaduda, kõigi kiuste ei pane ma oma blogi kinni, kõigi kiuste ma lähen lõpuni, mingu mul selleks aega nii palju, kui kulub. Aga ma lähen! Ärge nähke vaeva, ma ei ole veel lõpetanud!
Mu ema ütles mulle tihti, et õudne, kui jonnakas võib üks laps olla. Aga praegu ma tunnen, et sellest omadusest on natuke ka kasu. Ma ei ole olnud väga tubli blogija, väga tubli kaalulangetaja, ehk ka väga tubli sõber ja inimene...Kuid minus on jonni, et seda kõike muuta ja ühel päeval ma olen tubli! Kohe väga väga tubli!!!
Mäletate seda vana mänguasja? Lükka palju tahad, ta ikka tõuseb püsti :D
Lihtsalt üks uitmõte...
I can and i will, just watch me!!!
Tubli naine oled, pea püsti ja tee ära!
VastaKustutaLangeta kaalu enda jaoks, blogi lugejad on lihtsalt kaasaelajad..Meile ei ole vaja anda tähtaegu et ma nüüd aasta pärast olen kaotanud mitukümmend kilo..Ei, nii see ei ole, see teekond, see teekond on huvitav..Tõusud ja mõõnad on teekonna huvitavad osad..Ehk siis lihsalt langeta kaalu omas tempos, ära pane kuupäevi, me ju teame et sa ükskord jõuad sinna kuhu su eesmärk on pandud..Sa saad hakkama, vahet ei ole kaua see aega võtab :)
VastaKustuta