Siis, kui sa oled täiesti katki, siis kui on valus...Siis, kui enam ei taha ja ei jaksa...Kui puudub elurõõm...

Sellest, tuleb pisaraid ja valu täis postitus. Ma lihtsalt kirjutan, ma ei tea, kas pikalt ja ma ei tea täpselt millest. Kuid ma tahan lasta endast kõik välja. Ja ma kirjutan lihtsalt...

Ma olen katki. Ma olen täiesti katki. Nii seest, kui ka väljast. Olen seda juba pikemat aega. Päris kaua. Olen kannatanud valu oma südames, olen varjanud oma pisaraid. Olen püüdnud kogu aeg särada ja naeratada. Olen püüdnud olla olemas, aktiivne. Tahtsin olla alati see positiivne ja päikeseline Merlin. Olgugi, et suur suur Merlin, kuid ma tahtsin olla alati soe nagu päike, parim kaaslane, parim sõber, parim inimene. Ma tahtsin endale ja teistele kogu aeg meeldida. Ma püüdsin tähelepanu, ma üritasin kõigest väest, et mind märgataks, et mind armastataks.

Kõik oligi vahepeal ilus ja tore, imeline. Kõik oli justkui korras, arvasin, et need on mu tujud, nö päevad, kus tahtsin karjuda valust ja nutta. Kuid tegelikult ei ole. Tegelikult olen ma juba pikemat aega olnud õnnetu, üksi, katki. Mind ei rõõmusta eriti miski, kuigi ma teen palju asju, mis võiksid mind rõõmustada, kuid ma pole enam kindel, kas see ja praegu, kas siin ja praegu, kas seee elu on õige. Ma ei tea enam, kas ma tahan seda kõike, mida ma teen, kas ma tahan neid inimesi, kas ma tahan neid kohti. Ma ei tea...Ükskõik, kui palju ma ka ei püüaks mõelda, ma ei tea. Kõige hullem ongi see tunne, kui sa enam ei tea, kas see kõik on õige ja kas sina ise oled enam sina ise.

Nüüd võiks ju küsida, et mis juhtus!? Kõige hullem on see, et ma ei saa sellest rääkida, sest ma ei tea täpselt, mis on juhtunud. Ma tean asju, mis seda kurvameelsust ja elutust süvendavad, kuid ma ei tea, mis minuga on juhtunud.  Jaa nii tahaks nii palju asju maailma välja karjuda, tahaks karjuda oma tundeid ja soove, aga ma ei saa. Ma pean olema nendega üksi ja hoidma seda kõike endas. Aga see lõhub mind, see teeb mind katki.

Ma olen kurb, et ma ei sära, ma olen kurb, et ma ei tegele oma suurima sooviga, ma olen kurb, et mu unistused ja tõelised asjad on jäänud tahaplaanile. Kõik, mis alles hiljuti olid mulle olulised ja südames, need kõik on jäänud tahaplaanile. Ma ei räägi siin ainult kaalust, trennist, blogist. Ma räägin kõigest sellest, mis pidi mind viima uuele tasandile, tugevama, tervema ja säravama Merlinini. Vaimselt kõrgemale. Kuhu see kõik jäi? Miks see üldse kuhugi jäi?

Tänaseks olen ma aru saanud, et ma olen andnud endast välja nii palju, ma olen olnud olemas teistele nii palju, kuid ma pole vaadanud enda sisse. Ma pole endaga arvestanud. Ma olen enda unustanud ja nüüdseks, kus ma ei jaksa enam anda, ei suuda ma ka iseendaga olla. Sest ma olen saanud haiget ja ma olen katki. Ma olen õnnetu, ma ei armasta ennast, ma tunnen, et ma olen kõige koledam ja lollim inimene siin maailmas. Ma ei tunne enam ümbritsevast rõõmu, ma tahaks tegelikult kõik ära lõpetada...Ma võiks ju panna läpaka kaane kinni praegu ja lihtsalt ära minna...Aga see oleks liiga lihtne...See oleks alla andmine...Seda ma ei taha, seda ma ei tee. Sest kusagil mu südames tuksub veel lootus ja ma tunnen seda pisikest lootust hõikamas "Merlin, kõik saab korda!"

Täna, kuid ma sellest kõigest ühes grupis kirjutasin, siis tulid mulle nii paljud võõrad kohe appi, heade soovide ja heade sõnadega...Mind julgustati, püüti avada silmad, tõsta mind taas püsti...

Mul on kahju, et ma olen nii paljusid alt vedanud, mul on kahju, et ma pole lubadustest kinni pidanud, mul on kahju, et päikeselisest Merlinist on saanud kokkuvarisenud inimene...Mul on häbi Sinu, Tema ja Minu enda ees, kõigi. Aga ma ei taha enam katki olla, tahan end kokku korjata, end taas leida, jätkata oma teekonda, niii seda kaalulangetus teekonda, kui seda vaimset teekonda.

Kas ma saan hakkama? Kas ma leian end taas?
Olete te minuga?

Täna ma ei kirjuta, mida ma sõin või mida ma jõin. Ma tahan täna olla, lihtsalt olla. Tahan nutta ja saada endalt vastused, et mida ma siis tahan ja kus ma olla tahan. Mis kõige tähtsam, ma tahan teada, kes ma olla tahan

Blogi ei lähe kinni, mu teekond ei lõppe, ma ei põgene ära, ei tee enekat. Ma pean hakkama end taas armastama ja end leidma. Ma pean rahu leidma endaga, maailmaga, inimestega. MA PEAN HAKKAMA ENNAST ARMASTAMA!

See tuli 1 väga diip postitus, justkui nagu poleks need minu kirjutatud sõnad. Kuid ma tahtsin seda kirjutada ja lihtsalt kirjutasin kõike, mida ma tundsin ja tahtsin.

Aitäh Kristiina, see video on imeline!!! Kuulake teie ka!!!

Aitäh Sirje, see teks on imeline!!! Lugege teie ka!!!

Charlie Chaplin
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et olen igas olukorras õigel ajal ja õiges kohas.
Ja ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea – sellest ajast peale ma suudan säilitada meelerahu.
Täna ma tean: see on USALDUS.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, kuivõrd see võib teist inimest haavata,
Et ma üritan peale suruda oma soove
Kuigi ma tean, et aeg ei ole õige
Ja see inimene ei ole selleks valmis
Isegi kui see inimene olin mina ise
Täna ma tean: see on LAHTI LASKMINE.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et emotsionaalne valu on lihtsalt hoiatus,
Et ma ei elaks oma tõe vastu
Täna ma tean: see on ISE OLEMINE.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Lõpetasin unistamise teistsugusest elust
Ja hakkasin nägema, et kõik minu ümber andis võimalusi kasvada
Täna ma tean: see on KÜPSUS.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Siis ma ei keelanud endale enam vaba aega
Ja lõpetasin vaimustavate projektide edasilükkamise määramata tulevikku
Täna ma teen ainult seda, mis teeb mulle rõõmu, mis mulle tõeliselt meeldib ja paneb mu südame hõiskama. Omal viisil ja omas tempos.
Täna ma tean: see on AUSUS.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Hakkasin põgenema kõige eest, mis ei olnud mulle hea: toidud, inimesed, asjad, olukorrad ja kõik muu, mis kiskus mind iseendast eemale
Alguses ma nimetasin seda “terveks egoismiks”
Aga täna ma tean: see ongi ENESEARMASTUS.
Kui ma hakkasin ennast armastama
Loobusin vajadusest, et mul oleks alati õigus
mis tähendab, et mu arvamus oli ka vale harvemini
Täna ma tean: see on LEPLIKKUS.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Keeldusin elamast minevikus ja muretsemast oma tuleviku pärast
Nüüd ma elan selles hetkes, kus toimub KÕIK
Nii ma elan iga päev ja ma nimetan seda TEADLIKKUSEKS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et minu enda mõtted võivad teha mind õnnetuks ja haigeks
Kui ma hakkasin oma südame jõudu kasutama, sai mu meel tähtsa kaaslase
Täna ma nimetan seda ühendust SÜDAMETARKUSEKS.
Meil ei ole vaja karta diskussioone, konflikte ja probleeme iseenda ja teistega, sest isegi tähed põrkuvad vahel ja loovad uusi maailmu.
Täna ma tean: SEE ONGI ELU!


I can and i will, just watch me!!!

www.bitboard.ee