Merlini -60kilo! I can and I will ... just watch me :)

Minu esmaspäevane kaalumine 06.07.2015, haigusesaaga lõpp ja Tartu blogijate väike piknik ;)



Hei, hei. Kõigepealt muidugi vabandan, et esmaspäevase kaalumise postitus tuleb alles kolmapäeval. No ei jõudnud. Loodan, et mõistate ja tähtis ju, et üldse tuleb. Olen oma vereproovide ootamisest väsinud ja pinges ja vahel lööb ka valu välja, kuid oluliselt parem on. Haigusest kirjutan varsti pikemalt. Nii, minu kaalust. Eelmisel nädalal näitas minu kaalunumber 94.3kg ja sel esmaspäeval 94.5kg. Ma olen juurde võtnud 200g. Appi appi. Alguses ma ehmatasin väga ära, sest no ma pole kindlasti nii palju söönud, et midagi juurde võtnud. Olen söönud neid asju, mis mulle kavas lubatud, aga suvalistel kellaaegadel ja suvaliste kogustega. Pigem isegi vähem, oli ju nii kuum, mul oli põletik ja isu ei olnud. Sõin palju arbuusi ja jõin vett. Nii, et ma ei teagi. No 2 nädalat pole ma ju saanud ka liikuda. Ainult poodi, vahepeal sõbranna juurde ja korra käisin jalutamas Tartu kesklinnas. Lihtsalt ei ole soovituslik veel ja keha annab kohe tunda ka. Jalgadesse lööb valu. Kas see võis siis need 200g juurde tuua? Aga ma ei kurvasta, no tuli, siis tuli. Mis seal ikka. See pole ka nüüd mingi tohutu tõus ja usun, et nüüd end taas kätte võttes, loksub kõik paika jälle. Nii, et Merlin ei nuta ja hala, pea püsti ja edasi.

Minu kaalumine siis:

09.02.2015-117kg

16.02.2015-113kg

23.02.2015-111kg

08.03.2015-108.04kg

16.03.2015-106.55kg

30.03.2015-104kg

08.04.2015-102.4kg

13.04.2015-101.9kg

20.04.2015-100.7kg

27.04.2015-99.8kg

04.04.2015-98.5kg

10.05.2015-98.6kg

18.05.2015-97.4kg

25.05.2015-96.7kg

31.05.2015-96kg

08.06.2015-95.8kg

15.06.2015-95.9kg

22.06.2015-94.7kg

29.06.2015-94.3kg

06.07.2015-94.5kg

Aga minu haigus. Nagu teate, sellega on olnud üks suur jama ja tsirkus olnu. Ma käisin eelmine teisipäev perearstil, et anda vereproovid jne. Nad ei suutnud mult verd kätte saada, järgmisel päeval songiti ka teine käsi läbi ja alles neljapäeval saadi veri kätte. Mul oli lõpuks selline tunne, et palun võtke, kust iganes, tehke see ometi ära. Haigus oli ju veel sees. Mul keha valutas, oli põletikuline. Ma tahtsin kiiresti ravi saada ja teada, mis viga on. Eile, siis lõpuks mitme helistamise peale, sain ma vastused. Ma polegi suremas ja mitte midagi tõsist ei olegi. Mul on krooniline mandlipõletik. See lööbki lõpuks kehasse välja, luud hakkavad valutama, pea jne jne jne. Tekivad igasuguseid haigused, külmetun kiiresti jne. Sain kurgu/nina arstile saatekirja ja siis lõigatakse mul need mandlid kunagi ära. Ma olen see nõrguke ju, ma kardan isegi väikest süsti, ma ei kujuta ette, kuidas selle opi üle elan, aga no ma olen suur inimene, kui peab, siis peab. Siis on mul väga suur d-vitamiini puudus, lausa karjuvalt suur. Pean kohe vitamiini kuuriga alustama ja palju päikese käes viibima, sellest ka minu närvilisus, ärevus, jõetus ja väsimus ja ka see on 1 põhjuseid, mille tõttu võivad luud/kondid valutama hakata. Hakkan varsti täpsemalt uurima d-vitamiini kohta ja aitan oma keha. Natuke kõrge oli ka kilpnäärme näit, pidi olema 4,0, minul oli 4,99. Tehti täiendav analüüs ja see oli korras. Kilpnäärme tegevust hakatakse jälgima, kuid hetkel midagi hullu ei ole. Ja ülejäänud analüüsid olid mul lausa IDEAALSED. Saate aru, IDEAALSED. Ma kartsin, et minu elustiili ja toitumise pärast on mul kõik, neerud, maksad haiged. Puudu igasugu vitamiinidest. Verest ma ei tahtnud mõeldagi. Ma ei uskunud seda, et lausa ideaalsed. Aga nii oli. Loomulikult võtan ma mandlite teemat ka tõsiselt, aga mingi kergendus on nüüd küll, et pole puukborrelioosi ja jumal teab mida. Nüüd tean, mis viga ja saan sellele murele lahenduse. Enesetunne on mul paar päeva juba parem ka olnud, ma otsustasin, et ma ei ole enam haige. Kes juhib minu elu, kas haigus, või mina? Ikka mina. Kohe ma kiirkõndi ja jooksule ei torma, aga vaikselt üritan end liigutama hakata küll.

Rõõmus mina...

Veel rõõmsam mina...

Kirjutan veel eilsest vahvast õhtust. Käisime 2 teise spordiblogijaga Karmeni ja Mariliisiga piknikul. Oleme ju kõik Tartust, elame üksteisele väga lähedal ja elame üksteise tegemistele kogu aeg väga kaasa. Nende blogid on need, mida ma käin iga päev piilumas, loen ka aegajalt vanu postitusi taas üle ja tõesti olen nendega kogu südamest. Oleme hakanud juba ammu ka suhtlema ja selline fun värk on. Nemad on muidugi juba suure töö ära teinud ja oma unistuste keha juures peaaegu, nad on väga tublid ja usinad ja mul on neilt palju õppida veel. 

Õhtu oli väga mõnus, saime kokku Anne kanalijuures, istusime seal lauakeses, millele varikatus jne. Jutt jooksis kohe, nagu oleks me kõik ammused tuttavad. Karmenit olin ma juba ka näinud tegelikult, käisin temaga Tallinnas blogiauhindade galal koos. Lobisesime kõigest täiesti vabalt, saime naerda ja lõõpida ja selline lahe rõõmus olek oli. Igaüks võttis kaasa midagi lauale, sõime  ja natuke veinikest ka. Eile mõtlesingi, et kunagi olid mul sellistel istumis piltidel krõpsud, õllepunnid, erinevad vorstikesed ja jumal teab, mis veel. Meil oli kõik tervislik ja värske. Tuul oli suur ja külm oli, hiljem istusime Mariliisi pool ja juttu jätkus kauaks. Kohe nii tahaks veel erinevaid teemasid arutada ja läbi rääkida, esimesel kohtumisel on pea ikka laiali ja no ei saa kõike ära räägitud. Kindlasti võiks korrata ja tüdrukud, te olete vinged!!!

Sellised lood siis minul.
Ilm on kuidagi jälle nii sombune ja hall, kuhu suvi jäi!?
Pole midagi, proovige leida ikka rõõmsaid hetki ja elamusi.
Kallid.