Tulen pea maas ja silmad häbi täis...

Hei hei mu sõbrad. Uhh, ma isegi ei tea, kuna ma viimati blogerisse sisse logisin. Päris ammu ikka, pole üldse siia vaadanud, sellele mõelnud. Praegu tulin pea maas ja silmad häbi täis. Aga tulin.

Enne, kui te mõtlete, et raudselt andis alla, siis ma ütleks ära, et päris alla ei ole ma andnud. Kuigi ega ma midagi erilist oma teekonna nimel ei ole ka teinud. Tunnistan ausalt, et ma pole käinud trennis, õnneks aga ma muudkui jalutan ja jalutan ja jalutan. Sõbraga kohtumised on vahel lausa poole öisteni Tartu avastamis retkedeks kujunenud. Noh nii palju jala käinud kui ma siin kahe viimase kuu jooksul olen, pole ma vast aasta peale ka kokku saanud. Diivanikaunistus pole minust siiski saanud.

Toitumine on olnud kaootiline. Söön enamasti kava järgi, kuid kui on isu ka pubi prae järele, siis olen seda lubanud. Viimasel ajal oleme väga palju, võiks öelda liigagi palju väljas istumas käinud. Ja no ka sushi on meie põhiliseks toiduks kujunenud. Sushi iseenesest pole ju paha, kui seda süüa normaalsel ajal, nt lõunaks ja minu puhul 6tk. Aga nii pidevalt ei ole see kindlasti hea. Kellaajad ei ole paigas, söönud olen nii, nagu jumal juhatab. Vahel on hommik kell 15 päeval olnud, õhtusöök kell 03 öösel. Praegu puudub minu elus igasugune kord, rutiin ja päevakava. Teen kõike täpselt tunde järgi, siis kui tahan ja miskit pähe tuleb.

Kaalu õnneks juurde tulnud ei ole. Just käisin kaalumas ja kaal on 89kg. Vahepeal olen ka ikka kaalunud, et  jälgida, et ometigi miskit juurde pole tulnud. Õnneks ei ole ja selle üle olen rõõmus.

Peas käisid ka blogi sulgemise mõtted. Kaalusin seda tõsiselt. No mis blogija ma olen, kui postitusi tuleb kord kuus ja kogu aeg aind luban ja luban. See on väga piinlik ja mul on tõsiselt häbi juba ja ma ei tea mitmes kord ma nüüd seda comebacki siin teen, aga siiski otsustasin, et veel kord teen. Sest eluks ajaks ei saa ma ju pilvedele jääda, ükskord peab nagu argirutiini ka tagasi tulema ja peaks kõik selle koos ühtseks tegema, omavahel sobitada ja leida võimalused. Ja oma blogi ja oma lugejaid ma armastan ja sellest kõigest päris loobuda siiski ei taha.

Olen olnud kõige nõmedam ja mõttetum kaalulangetaja ja blogija ilmselt. On olnud aegu, kus olen ääretult tubli olnud ja suureks motivatsiooniks ka teistele. Olen teinud vägevaid tegusid ja olnud enda üle uhke. Siis on jälle vaikus...Ei piuksugi minust...Siis jälle tegutsen ja mässan ja olen tubli ja siis jälle kaon...Päris piinliks eksole. Aga vähemalt päris alla ei ole ma kunagi andnud ja ei kavatse ka. Kindlasti ei kavatse ma loobuda oma unistusest, kindlasti ei jäta ma lõplikult kõike pooleli ja soovin ikkagi jätkata. Kauaks nüüd, küsite kindlasti...Tõesti ma ei tea, aga proovin ja vaatame, mis saab...

Hetkel on minu elus nii ilus ja imeline aeg...Ootasin seda ju aastaid, arvasin et mitte kunagi ei saa ma tundma selliseid tundeid ja kogeda selliseid hetki. Aga see juhtus ja olen hetkel lihtsalt nii nii õnnelik, et vahel tahaks end näpistada, et kas see kõik on ikka päriselt. Kohtumised on alati täis nalja ja naeru ja me teeme nii palju vahvaid asju koos. Jalutame, kino, filmiõhtud sushiga jne jne jne... Olen seitsmendas taevas ja üks väga väga õnnelik naine taas.

Jõuluootus...Kodu on meil juba ammu tuledesäras ja ehitud...Küünlad põlevad igal pool ja tubades on jõululõhn...Praegu on üks üritus teise otsa. Kogu aeg üks sigin sagin, kingituste pakkimine. Samas on tunda ka sellist rahu ja õndsust. Kõik on kuidagi nii ilus ja hea, kui vaid nüüd lumi ka maha tuleks, oleks viimase peal kõik.

Teate sõbrad, ma tean, et see teekond on ainult minu ja kõike seda teen ainult enda jaoks, aga tunnen ikkagi kurbust, et olen ka teid alt vedanud ja nii palju kordi. Olen alati siiras ja kui eksin, või midagi valesti teen, siis seda ka tunnistan. Praegu ma ei teagi, ei saa öelda, et oleksin hirmsasti eksinud, lihtsalt kuidagi tuli selline aeg, kus see blogi ja kõik olid teisejärgulised. See ei tähenda, et ma ei hooliks, et ma ei soovi...Kuid blogi ei tohigi olla nö kohustus, seda tuleb pidada südamega ja kirjutada, siis kui oled kirjutamise lainel, mitte imeda neid postitusi pastakast välja. Taas oli see aeg, kus tahtsin olla eemal ja lihtsalt elada oma elu, kuid nüüd tunnen, et nii ei saa. Otsustasin, et olen siiski blogija, see on mu hobi ja seda kõike unarusse ei soovi jätta.

Siiralt loodan, et mul on veel lugejaid ja armsaid sõpru siia jäänud, siiralt loodan, et te mõistate mind ja siiralt loodan, et mõni ka ikka rõõmustab, et üritan kõike taas.

Tänase päeva veedan lastega, teeme vist piparkooke ja naudime neljandat adventi. Kuna homme on uus nädal, esmaspäev, siis alustan postitustega homsest.

Ei oskagi kohe midagi rohkemat öelda, olen maailma õnnelikum naine, kuid kui seda siin kirja panen ja loen, siis tunnen end ka suurima luuserina.

Aga minu teekond jätkub ja kunagi ehk jõuab ka lõpuni...

Ilusad neljandat adventi kõigile!!! Imelisi hetki ja emotsioone!!!


Bye bye!!!

I can and i will, just watch me!!!