Ma ei postita seda kuidagi võideldes ja sõjakalt. Ma lihtsalt leian, et see teema on läinud liiga julmaks, kiusatavaid on liiga palju ja leian, et inimesed peaksid ometi tagajärgedele mõtlema. Need võivad olla kurvad.
Mina kirjutan küll blogides anonüümselt kommenteerijatest, kuid täpselt samasugusene teema on ka Perekooli Kägudega, kes blogijaid seal foorumis terroriseerivad.
Lisan selle kirja taas siia:
Ma ei kirjuta seda praegu üldse mitte enda pärast ja enda kommenteerijate tõttu. Kirjutan seda lihtsalt ümbritseva probleemi pärast ja lihtsalt soovin end tühjaks kirjutada. Järjest rohkem kerkib esile erinevatelt blogijatelt see teema -anonüümsed õelad kommenteerijad. Enamus suudavad sellest üle olla, enamus suudavad vastu võidelda, kuid järjest rohkem saadakse ka haiget, inimest süstitakse tohutu negatiivsusega ja inimesed murduvad. Nende enesehinnang langeb, nende tuju langeb. Need inimesed on kurvad, õnnetud. Tekib stress, masendus, depressioon.
Ma küsiks teilt, anonüümsed õelad kommenteerijad, miks te seda teete? Mida te ometi sellest saate? Kust tuleb see õelus ja kurjus, et te kohe peate inimestele halvasti ütlema? Tõenäoliselt te ei tunnegi isiklikult kõiki kommeneeritavaid. Te ei puutu nendega kokku ja tõenäoliselt ei ole nad teile mitte midagi ka tegelikult teinud. Lihtsalt nende arvamus ja vaated ei kattu teie omadega. Nad on lihtsalt teist erinevad, nad teevad erinevaid asju, näevad välja erinevad. See on kõik. Kuid nii ju ongi, terve maailm on täis erinevaid inimesi. Me kõik oleme erinevad. Kuid me ei saa ja ei tohi vihata sellepärast teisi, et üks käib teistmoodi riides, kui mina, või ta sööb teistsugust toitu kui mina. Me ei saa ju ometi vihata inimesi sellepärast, et ta tahab õppida midagi muud, või ei tahagi õppida. Me ei saa vihata inimesi sellepärast, et tema harjumused ja elumõte on meie omast erinev...Las ta olla siis jumal hoidku. Las ta kirjutab, kui ta tunneb, et see on vajalik. Kuidas saab kellegi blogi sind segada? Ära loe, see pole ju kohustus. Ära loe, ära ava seda blogi. See on tema elu, tema ise elab oma elu nii, kuidas oskab. See ju ei puutu mitte kellegisse meisse.
Ma olen šokeeritud, kui loen neid postitusi ja kommentaare. Ma olen sõnaotseses mõttes šokeeritud. Mu süda tilgub verd. Kuidas saab täiesti võõrast inimest nii vihata, et su käsi tõuseb kirjutama selliseid kommentaare? Kuidas? Üks asi on viisakas kriitika, kus viisakalt antakse inimesele nõu, soovitatakse midagi muuta või juhitakse tähelepanu vigadele. Jah see on mõistetav. Kuid teha maha inimese kogu elu ja tegevus? Lihtsalt sõimata, mõnitada, solvata ja julmalt naerda sinna otsa. Võibolla mõni asi, mida Sa armas anonüümik kommneteerisid nii julmalt, on sellele inimesele südamest oluline, tähtis ja kallis. Võibolla ta armastab seda asja kogu südamest ja siis lähed Sina ja pritsid sappi. See murrab ju südameid...See teeb valu ja väga suurt valu.
Miks peab kellegi unistused, lootused ja soovid maha tegema, need lausa ära lõhkuma. Iga inimene võib unistada ja soovida erinevaid asju. Olgu see Sinu jaoks ükskõik, kui tobe ja rumal, kuid Sul pole sellist õigust, et purustada inimese elu.
Kujutage ette, et teie endi lähedasi niimoodi pommitataks selliste kommentaaridega, selliste karmide sõnadega. Teie ema, teie venda, teie enda last? Kas see poleks julm? Kas see ei teeks haiget? Sest teie ise ja teie lähedased ju ei saa kõigile meeldida, teie tegemised, eluvaated jne...Kuid teie jaoks on see ainus ja õige. Kas oleks tore, kui tuleks keegi ja lihtsalt tambiks julmalt kõik selle maha?
Ja kas te ei mõtle tagajärgedele? Kui palju kurbi tagajärgi on toimunud maailmas selliste netirünnakute pärast. Kas te ei saa aru, et mõni hing ei pruugi seda väga kaua taluda? Inimene võib langeda raskesse depressiooni, tal võib tekkida väga raske psüühhikahäire sellest. Mis juhtub nende inimeste enesehinnangutega? Ta ei pruugi enam seda koormat kanda ja võib võtta endalt elu....Kas te soovite enda südamele surma? Kas tõesti on viha teie sees niii suur, et selle tagajärjeks võib olla isegi surm...? Võõra inimese, tavalise blogija vastu...
Mul voolavad pisarad seda kirjutades, sest see on julm. Kui tõesti on mõni blogija elus eksinud, nagu mina, siis räägi sellest, kirjuta talle kenasti postkasti. Lahenda ära oma probleemid, ära kanna seda viha ja julmust enda sees. Kas Sa saad sellest midagi? Ei ju. Miks on ometi vaja solvata, mõnitada, naerda?
Palun vaadake enda ümber praegu, kui Teie kõrval on praegu pere, sõber, ema, laps...Ükskõik kes...Kas te sooviksite, et temaga ka keegi nii käitub päevast päeva? Või mõelge sellele, kas soovite hommikul netti logides avastada uudist, kus keegi anonüümse poolt kiusatu võttis endalt elu....
Ma siiski südamest loodan, et seda te ei soovi...
Miks sa arvad, et anon kommenteerija kedagi päriselt vihkab? Vastupidi, tal on tõenäoliselt ükskõik. Ta lihtsalt naudib enda sarkasmi ja elutarkuse ja tont teab veel mille väljendamist. Kui sa millestki päriselt hoolid, siis on raske sellel teemal kakelda; palju lihtsam on olla õel siis, kui sul on tegelikult pohlad ja sa vaidled lihtsalt lõbu pärast.
VastaKustutaJah sul on vist isegi õigus.
KustutaMinust on vist tobe, kui ma loodan, et selline asi kunagi muutub eks :D ? On vist naiivne loota, et selline anonüümne rõvetsemine lõppeb?
On veel võimalus, et blogija ei näe kommentaaris seda, mis selles tõeliselt on, nimelt muret millegi pärast, mida blogija teeb ja peab seda ehedaks õeluseks. (Just jälgisin ühte sellist õnnetut lugu, kus üks ei mõistnud teist ja lõhki see läkski).
VastaKustutaLihtsalt õelutsejad, kelle ainus vabandus on ''because i can'' on loomulikult lihtsalt õelutsejad. Ei enamat.
Jah olen nõus. Olen tegelikult isegi pimesilmi üle reageerinud kommentaaride peale. Hiljem järele mõeldes olen aru saanud, et see ei olnud õelutsemine, vaid suunamine valelt teelt õigele.
KustutaVot see teema jääb minu jaoks arusaamatuks - blogija peab oma blogi VABATAHTLIKULT ja postitab sinna just seda, mida ta ise tahab ja ta saab seda postitada ka just neile, kellele tahab. Siis on päris kummaline vinguda pärast, et sinu tegemisi kritiseeritakse. Jumal küll - ära siis blogi, kui kriitikat ei talu! Ja ma ei pea silmas üksnes sind, vaid ka nt Mallukat (kelle blogi ma isegi ei loe). Ka avaliku elu tegelasi kritiseeritakse ikka väga julmalt, aga kui tahad avalikku tähelepanu ja tunnustust, siis peab leppima ka sellega, et kõigile sa ei meeldi ja saad ka vaenulikke kirju. See ongi avalikkuse ja tähelepanu hind. Nii on see ka ju tavaühiskonnas, mitte ainult blogipidajate hulgas. Kui ei meeldi, siis ära blogi - nii lihtne see ongi :)
VastaKustutaTegelikult päris nii lihtne see ikka ei ole. Jah see blogimine on vabatahtlik, keegi ei sunni selleks ja ise selle tee oleme me blogijad valinud. Kuid see ei tähenda, et keegi anonüümne võib päris julmalt lahmida. Ei, kindlasti ei või. Anonüümne ei või ähvardada, loota, et blogijaga mingi õnnetus juhtub. Anonüümne ei või mõnitada ja alavääristada, ta ei või öelda nt, et oled rõve paks lehm, sul on kohutav nägu, mis ajab oksele. Anonüümne ei või teise inimesi lootusi, unistusi ja soove maha tallata ja öelda, et need on haiged, või et blogija ei saavuta kunagi seda, sest ta on mõtetu tont. Ei ei, nii ei või öelda.
KustutaKriitikal ja kriitikal on vahe. Jah me ei meeldi paljudele, see on normaalne. Kuid seda saab väljendada viisakalt. Ütledki, et minu arvamus ei kattu sinu omaga, sinu välimus ei ole minu maitse lihtsalt, mulle ei meeldi su blogi, kuid see on sinu blogi ja ma ei loe seda ja vsjo.
Ei saa ju nii, et sa lihtsalt lähed lahmid suvalt, mida iganes sülg suhu toob.
Mina olen öelnud korduvalt. Et ka kriitika on oodatud, kuid see peab jääma viisakuse piiridesse. Ma olen avatud viisakale kriitikale. Kui keegi suunab mu tähelepanu vigadele. See on ok, kui keegi soovitab midagi muud proovida, kuna on näha, et asi ei toimi. Kui ma käitun valesti ja teen midagi valesti, palun tule ütle, kuid viisakalt. Loomulikult ma olen arvestanud, et mu blogi ei meeldi paljudele, et mina ei meeldi paljudele, ja see on loomulik. Sa võidki seda öelda, et sulle ei meeldi üldse miski mis minuga seotud. Kuid sa ei või öelda, et sa oled haige rõve paks lehm, kes võiks end ära tappa ja üldse pane ennast ja kõik enda ümber põlema. Nii ei või.
Ma tegelesin selle teemaga 2 nädalat tagasi, vestlesin ka juristiga, kes on selliste teemadega kokku puutunud, siis ka sellistel kommentaaridel on kahjuks piir.
Ma kirjutasin võibolla natuke sõjakalt nüüd, ma lihtsalt sattusin hoogu. Ma ei ole selline inimene, et tavai nüüd kõik saate ja fafa. Kuid kui asi läheb üle piiri, siis ma pean end kaitsma.
No tegelikult see postitus ei olnud nii väga minust ja Mallukast, on ju veel palju teisi blogijaid, keda lihtsalt sõna otseses mõttes pasaga üle valatakse. See pole enam kriitika, see on rõvetsemine.
Aga aitähh, et kaasa rääkisid ja vot selline kommentaar on okei. Sa ei ole minuga nõus, kuid sa avaldad oma arvamust viisakalt ja kenasti.
Mina vastaks selle niimoodi, et blogimine on vabatahtlik, samuti lugemine. Issver kui blogi ei meeldi, miks seda lugeda ja rõvedaid kommentaare jätta. Ise olen küll piisavalt laisk selleks, et anonüümselt sapiseid komme laduda.
KustutaJust just. Mulle ju ei meeldi ka kõik blogid siin ilmas. Kuid mul ei tule pähegi minna nende kommentaariumisse ja hakata seal räuskama. Mulle ei tule iial sellist mõtet pähe.
KustutaMul on enda asjadega niigi palju tegemist ja hea, kui oma elu elatud saan.
No milleks?
Mis see annab neile?
Krt kui inimene on õnnelik, rahul oma eluga, rõõmus ja särav inimene, siis ta ikka ei käitu nii. Nendel peab ikka midagi väga katki olema. Õnnelikud inimesed ei tõmba endale mingit negatiivset jama ligi ja ei tegele selle tootmisega.
Küsimus pole "kriitikas". No mis kriitikat sa ikka inimese isikliku elu pihta teed! Aga igal inimesel on mingid nõrgad küljed, mille suhtes ta on õrn või suisa ülitundlik. Ja siis anon trollid käivad ja annavad nende pihta tuld. Inimesele on võimalik öelda täiesti möödaminnes väga valusalt. Ma ei hakka näiteid tooma - neid on nett täis. "Oled paks lehm" on selline erikooli neidude tase, aga ka täiskasvanud inimesele saab sõnadega haiget teha.
KustutaKuidas näed Sina Kaur võimalust sellele asjale lahendust leida?
KustutaVõi kuidas saavad need blogijad, ka mina, end kaitsta?
Kas Sinu meelest on see ok, et mii kommenteeritakse?
Kas Sinu meelest peamegi paksu naha kasvatama ja olema üle, vahet pole, mis paska kaela tuleb, aga teeme ikka hea näo pähe?
Lihtsalt arutelu pärast need küsimused :)
Võta anonüümselt kommenteerimise võimalus maha?
KustutaVõi kommenteerimise võimalus üldse?
Ma olen üldiselt anonüümsuse / pseudonüümsuse tuline pooldaja, paljud netikeskkonnad ei eksisteeriks ilma selleta üldse. (Lähedalt Perekool, kaugelt kõik redditid slashdotid ja muud uudiste üle arutlemise lehed.) Aga isiklikus blogis pole anonüümselt kommenteerimine eriline väärtus.
Mina olen ühe korra selle "sõja" maha pidanud. Anonüümseks osutus hoopis tuttav inimene, kes lihtsalt õel meelega oli.
VastaKustutaMa olen Kauriga sama meelt ja ega sellele lahendust polegi. Kui pole Perekool, leidub mõni muu koht.
Mina otsustasin nn õelatele kommenteerijatele nalja ja huumoriga vastata ja need lõppesid üsna pea. Mul polnud loomulikult nii palju õelutsemist kui Mallukal ka. Aga paraku on see iga tuntud inimese needus.
Mina isiklikult "panen samaga vastu" vaid siis kui mu pere ja lapsi puutuma hakataks.
Mul muidugi nii hull ei ole, kui Mallukal.
KustutaKuid midagi ikka on. Kõige hullem ongi see, et ma usun täiesti kindlalt, et kes mind siin blogis anonüümselt kommenteerib, on mu oma tuttav. Võibolla ma veedan temaga palju aega koos ja usaldan ja austan teda ja siis tema teeb nii :D
No küll tuleb päev, kus ma teada saan.
Praegu on rahulikumaks jäänud mul. Ma ju ei provotseeri, ajan oma asja vaikselt ja mu blogi ei tohiks kellegile jalgu jääda.
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaAitäh kõgile, kes viitsisid lugeda ja kaasa mõelda!
VastaKustuta