Kiri anonüümsetele kommenteerijatele...

Ma ei kirjuta seda praegu üldse mitte enda pärast ja enda kommenteerijate tõttu. Kirjutan seda lihtsalt ümbritseva probleemi pärast ja lihtsalt soovin end tühjaks kirjutada. Järjest rohkem kerkib esile erinevatelt blogijatelt see teema - anonüümsed õelad kommenteerijad. Enamus suudavad sellest üle olla, enamus suudavad vastu võidelda, kuid järjest rohkem saadakse ka haiget, inimest süstitakse tohutu negatiivsusega ja inimesed murduvad. Nende enesehinnang langeb, nende tuju langeb. Need inimesed on kurvad, õnnetud. Tekib stress, masendus, depressioon.

Ma küsiks teilt, anonüümsed õelad kommenteerijad, miks te seda teete? Mida te ometi sellest saate? Kust tuleb see õelus ja kurjus, et te kohe peate inimestele halvasti ütlema? Tõenäoliselt te ei tunnegi isiklikult kõiki kommeneeritavaid. Te ei puutu nendega kokku ja tõenäoliselt ei ole nad teile mitte midagi ka tegelikult teinud. Lihtsalt nende arvamus ja vaated ei kattu teie omadega. Nad on lihtsalt teist erinevad, nad teevad erinevaid asju, näevad välja erinevad. See on kõik. Kuid nii ju ongi, terve maailm on täis erinevaid inimesi. Me kõik oleme erinevad. Kuid me ei saa ja ei tohi vihata sellepärast teisi, et üks käib teistmoodi riides, kui mina, või ta sööb teistsugust toitu kui mina. Me ei saa ju ometi vihata inimesi sellepärast, et ta tahab õppida midagi muud, või ei tahagi õppida. Me ei saa vihata inimesi sellepärast, et tema harjumused ja elumõte on meie omast erinev...Las ta olla siis jumal hoidku. Las ta kirjutab, kui ta tunneb, et see on vajalik. Kuidas saab kellegi blogi sind segada? Ära loe, see pole ju kohustus. Ära loe, ära ava seda blogi. See on tema elu, tema ise elab oma elu nii, kuidas oskab. See ju ei puutu mitte kellegisse meisse.

Ma olen šokeeritud, kui loen neid postitusi ja kommentaare. Ma olen sõnaotseses mõttes šokeeritud. Mu süda tilgub verd. Kuidas saab täiesti võõrast inimest nii vihata, et su käsi tõuseb kirjutama selliseid kommentaare? Kuidas? Üks asi on viisakas kriitika, kus viisakalt antakse inimesele nõu, soovitatakse midagi muuta või juhitakse tähelepanu vigadele. Jah see on mõistetav. Kuid teha maha inimese kogu elu ja tegevus? Lihtsalt sõimata, mõnitada, solvata ja julmalt naerda sinna otsa.  Võibolla mõni asi, mida Sa armas anonüümik kommneteerisid nii julmalt, on sellele inimesele südamest oluline, tähtis ja kallis. Võibolla ta armastab seda asja kogu südamest ja siis lähed Sina ja pritsid sappi. See murrab ju südameid...See teeb valu ja väga suurt valu.

Miks peab kellegi unistused, lootused ja soovid maha tegema, need lausa ära lõhkuma. Iga inimene võib unistada ja soovida erinevaid asju. Olgu see Sinu jaoks ükskõik, kui tobe ja rumal, kuid Sul pole sellist õigust, et purustada inimese elu.

Kujutage ette, et teie endi lähedasi niimoodi pommitataks selliste kommentaaridega, selliste karmide sõnadega. Teie ema, teie venda, teie enda last? Kas see poleks julm? Kas see ei teeks haiget? Sest teie ise ja teie lähedased ju ei saa kõigile meeldida, teie tegemised, eluvaated jne...Kuid teie jaoks on see ainus ja õige. Kas oleks tore, kui tuleks keegi ja lihtsalt tambiks julmalt kõik selle maha?

Ja kas te ei mõtle tagajärgedele? Kui palju kurbi tagajärgi on toimunud maailmas selliste netirünnakute pärast. Kas te ei saa aru, et mõni hing ei pruugi seda väga kaua taluda? Inimene võib langeda raskesse depressiooni, tal võib tekkida väga raske psüühhikahäire sellest. Mis juhtub nende inimeste enesehinnangutega? Ta ei pruugi enam seda koormat kanda ja võib võtta endalt elu....Kas te soovite enda südamele surma? Kas tõesti on viha teie sees niii suur, et selle tagajärjeks võib olla isegi surm...? Võõra inimese, tavalise blogija vastu...

Mul voolavad pisarad seda kirjutades, sest see on julm. Kui tõesti on mõni blogija elus eksinud, nagu mina, siis räägi sellest, kirjuta talle kenasti postkasti. Lahenda ära oma probleemid, ära kanna seda viha ja julmust enda sees. Kas Sa saad sellest midagi? Ei ju. Miks on ometi vaja solvata, mõnitada, naerda?

Palun vaadake enda ümber praegu, kui Teie kõrval on praegu pere, sõber, ema, laps...Ükskõik kes...Kas te sooviksite, et temaga ka keegi nii käitub päevast päeva? Või mõelge sellele, kas soovite hommikul netti logides avastada uudist, kus keegi anonüümse poolt kiusatu võttis endalt elu....

Ma siiski südamest loodan, et seda te  ei soovi...