Kus ma olen? Vanaisa surm, matused ja lein...

Nagu te juba jälle kõike teate ja näete, ei ole mind jälle olemas olnud :( Pidin tublisti blogima, kirjutama postitusi. Pidin trenni tegema jne.... Toituma pidin hakkama kenasti....HAKKASINGI....Kuid, teisipäeval helistas mulle mu ema, et vanaisa on surnud. See lõi mind jalust, ma vajusin suht kokku ja lihtsalt nutsin ja nutsin....MIKS, MIKS, MIKS!? Me polnud temaga väga lähedased, kuid ta on ju ikkagi minu vanaisa, minu kalli ema isa, minu liha ja veri!!!

Ma ei oska seda postitust väga kirjutada, tulin just matustelt...Ma olen täis erinevaid emotisoone. Natuke tunnen rahu, matused läksid hästi ja ema organiseerimine oli okei. Tunnen rahu, et see on läbi ja, et vanaisa on omas paigas nüüd. Ma loodan, et ta on heas kohas ja et tal on seal hea ja turvaline olla...Kuid minusse jääb igaveseks see vastik kahetsus ja valu....ME EI OLNUD LÄHEDASED....Ta ei näinud minu peret koos, ta ei teadnud minu tegemistest eriti midagi... Ta ei teadnud, et tema lapselaps on kasvanud suureks, ta on nüüd ema, elanud väga kirevat elu ja elab ilusat ja täisväärtuslikku elu.....Ta ei saanud kunagi osa meist :( Ja mina ei saanud iial teada, kas ta üldse huvitus sellest? Kas ta üldse mõtles minule? Kas ta kunagi üldse armastas mind?

Siin kohal ongi seee KURAT MIKS MA EI LÄINUD KÜLLA, MIKS MA EI ÖELNUD TALLE "VANAISA SA OLED KALLIS JA MA ARMASTAN SIND JA MUL LÄHEB HÄSTI" !!!

Nüüd on niiiiii hilja...Tema on seal mulla all....Ma ei saa talle enam kunagi midagi öelda....See on nii valus ;( See lausa närib hinge.

Täna matustel sain ma taas aru, kui tähtis on suhtlemine oma lähedastega, sugulastega...sõpradega...Sest kunagi ei tea, kuna on hilja....Ja kui on hilja, siis sa ei jõua iial ära kahetseda seda, et sa ei öelnud midagi, et sa ei läinud külla....Et sa polnud olemas....Siis sa vannud end põrgu põhja....Aga siis on hilja....

Jätan veel hüvasti oma kalli vanaisaga ja edaspidi tahan olla olemas oma lähedastele, sõpradele. Suhelda, käia läbi ja nautida hetki. Ilusaid hetki ja emotsioone. Ma ei taha, et kunagi on jälle hilja,'

Palun teie ka, olge koos lähedastega, rääkige ja öelge välja mida tunnete. ANDESTAGE!!! Kui on tülida ja pahandused, siis rääkige nees selgeks ja lahendage mured. Kunagi ei tea, kuna on hilja, niiiii hilja, et sa ei saa enam midagi öelda...

Kallis vanaisa, ma armastasin sind oma südames alati!!!

Ja mu armsad lugejad, olen varsti tagasi!!! -3kg on veel läinud, kuid eks see selles, et ma pole söönud üldse! Äkki homme või kunagi tuleb ka söögiisu tagasi jne.  Sorry, et postitanud pole :(