Kuidas ma siis edasi toimetan?

Hei hei kõigile.  Kõigepealt ma tahan kõiki, kes te peale reedest postitust
mulle kirjutasite, tänada. See oli ausalt öeldes üllatav . Ma poleks iial uskunud, et saan peale nii pikka eemalolekut nii palju tagasisidet, mis oli nii positiivne. Eks ikka tuli ära ka mõni mürgine kommentaar ja oli ka neid, kes naersid, et oh loll alustab jälle, niikuinii ei saa hakkama, aga see pani mind lihtsalt muigama ja häirida ma end sellest ei lase. No ja kui ei teegi ära, eks ma siis pean kunagi uuesti alustama. Loll, aga järjepidev. Olgu, nii ma ikka ei mõtle, alustasin ikka eesmärgiga, et nüüd ära teha. Suur suur tänu kõigile veelkord, ma olen ülimalt õnnelik, et te pole mind unustanud ja olete ikka minuga.

Mõtlesin, et arutan siin ka natukene seda, kuidas kavatsen edasi toimida. Praegu ei kasuta ma ühtegi toitumiskava ega ka treeningkava, kuigi mul neid ikka on. Ütleme nii, et ma seal lihtsalt jälgin toiduainete vahekordi ja koguseid. Põhiliselt  lähtun siis Signessa Kalmuse ja Artur Rassmanni kavadest. Näpuga järge ei aja ja teen suht palju omaloomingut. Vot nüüd ma ei teagi, kas valida välja üks kava ja hakata siis täpselt seda jälgima ja ka näpuga järge ajama. Lisaks on mul veel ka Erik Orgu keskkonnas konto ja Marek Kalmuse kava. Nii palju kavasid eksole. Või teha kõike tunde järgi, lihtsalt arvestada targemate õpetustega. Paljud on ju sellega hakkama saanud ja edukalt. Piirangud võivad mind edaspidi ka uuesti hulluks ajada, sest ma olen hingelt vaba ja kõik, mis mind hakkab kammitsema, sellest ma tüdinen ruttu ja loobun. Ja samas tahaks ikka sõbraga teinekord väljas kuskil söömas käia nii, et ma ei pea oma karpe kaasa tassima. Tundub, et ma eelistan seda vabamat vormi. Muidugi saaks ka nii, et toitungi kava järgi, kuid kui tahan ikka nii väga väljas süüa, siis teengi seda. Sest väljas saab ka tegelikult väga tervislikud valikud teha ja täiesti kavaga kohandada.

Siin võiksidki  mulle kogenenud kaalulangetajad appi tulla ja palun kirjutage kommentaaridesse oma kogemustest. Kas langetasite kaalu omapäi, kava järgi, kui kava, siis milliseid kavasid olete proovinud ja mis töötas? 

Trenni suhtes olen ma otsuse teinud. Kohe ma treeningkava ei soovi. Sest kindlasti läheb mul väga palju aega, et uuesti rajale saada, ära harjuda ja asi positiivselt toimima panna. Otsutasin, et hakkan taas kiirkõnnil käima, alates 8st kilomeetrist korraga ja nii tihti, kui võimalik. Lisaks soovin  ka veel ujulas ujumas käima hakata ja seda ka nii, nagu on võimalik. Kuna ma armastan tegelikult spordiklubisid ja jõusaale, siis kindlasti lähen ka sinna, aga esialgu ka vabalt ja, siis kui on võimalus. Trenni suhtes ma ei pane kohe paika kindlaid kordi ja lubadusi, lihtsalt hakkan tegema ja üritan selle hea tunde sisse saada. Sest, kui hakkan end kohe piirangutega sundima, siis tean, et varsti on sellega kõik. Lihtsalt teen ja kui kaal on arvestatava numbri võrra langenud, siis mõtlen ka edasi treeningkavadele. Hetkel on sellega nii ja see sobib mulle.

Blogipostitusi ma mõtlesin, et kirjutan ikkagi igapäevaselt. Kirjutan üles igapäevase toitumise, trenni, kõik mis ma tegin sel päeval, kus käisin ja mida kogesin. Igal esmaspäeval hakkan end taas kaaluma ja kirjutan nädalakokkuvõtte. Aga kindlasti kirjutan vahepeal ka igasugu muid postitusi, mõtteid erinevatel teemadel, oma elust seiku ja tegemisi.  Kuigi ma olen nii ostsustanud, siis võite ka siin vabalt kaasa rääkida. Lihtsalt see nagu hoiaks mind rajal rohkem, ma ei tahaks kuidagi ära vajuda ja ehk olen rohkem asjas sees. Tean, et paljud iga päev ei viitsi lugeda mu päevast, kuid neile ongi siis need muud postitused, mis tulevad lisaks. Loodan, et kõigile on midagi.

Väga tore on tagasi olla, peas on palju mõtteid ja tahaks kõike teha ja plaanid, aga üritan tasa ja targu võtta kõike, et kõik sujuks edukalt.


Kindlasti kirjutage mulle, avaldage arvamust siin kommentaarides, või saatke kiri postkasti. Teiega on vahva suhelda ja ehk saan häid mõtteid juurde.


Praegu lõpetan!


Bye bye!!!

I can and i will, just watch me...   

Tere :)

Kõigepealt soovin teile kõigile ilusat esimest septembrit. Ootasin seda kohe väga väga. September on mulle alati meeldinud...Siis algab justkui uus eluetapp. Vähemalt minu jaoks.

Jätkan pooleli olevate asjadega, alustan millegi uuega. Kohe muutun kuidagi asjalikuks ja tahan tegusteda. Ka maailm tundub mulle kuidagi asjalik ja hubane. Siin võib ju kohe märkuse teha, et miks üldse vahepeal asju pooleli jätta ja katkestada. Aga no mis sa teed, mõni inimene kohe pole järjepidev ja kannatlik ja põrub sadu kordi enne, kui jõuab sinna kuhu minema pidi. Selline olen ka mina. Kui mitu korda ma olen alustanud oma teekonda ilusa keha suunas, kui mitu korda ma olen üritanud koolis käia ja mida kõike veel. Neid kordi  on palju. Aga ma ei hakka sellest heietama, olen kõik endale selgeks mõelnud ja endaga aru pidanud ja teinud oma peakeses ka otsused ja valikud. Kas nüüd see kõik ka õnnestub, seda ma ei tea, kuid juba suve algul ma otsustasin, et sügisel alustan kõigega uuesti ja lihtsalt proovin. Sest südames ma siiski nii soovin seda.


Ja kuna täna on käes minu lemmik kuupäev,  esimene september, siis täna ostustasin ma avada taas ka oma blogikodu uksed. Paljudele oli see juba ammu teada, kuid suuremalt ma sellest kuskil ei hõisanud. Tere tulemast tagasi minu maailma, loodan südamest, et suudan teile midagi pakkuda siin ja teate ma nii nii igatsesin teid mu armsad lugejad. Olen kindlasti sama hull, emotsionaalne ja  ehtne/ehe Merlin, kõigi oma heade ja vigadega. Kindlasti saab palju naerda ja ka nutta. Loodan, et olete minuga :)

 
Vahepeal ma lihtsalt elasin ja kulgesin. Tegin seda mis pähe tuli ja kuna tahtsin. Sõin nagu hing ihkas ja jumal juhatas. Trenni vist mõned korrad ikka jõudsin, jala käin kogu aeg, aga otseselt kõndimas trenni mõttes ei ole  käinud. Kaalu ma otseselt jälginud praegu ei ole. Õnneks pole seda ka väga palju juurde tulnud. Korraks tõusis, siis langes. Toidu osas kindlasti vaatasin tervislikke valikuid ja koguseid, kuid kui tahtsin ikka süüa burgerit, siis selle ka ära sõin. Ütleme nii, et ma ei mõelnud sellele kõigele üldse ja võtsin täiesti vabalt. Olin nii eemal kui vähegi olla sai sellest spordi/trenni/kaalu/blogi maailmast. Nii palju, kui oma lemmik blogijatele vahel kaasa elasin, nii palju ma ka kursis olin. Lihtsalt elasin ja kulgesin ja olin. Ja ma ei tunne süüd, ega häbi, kahetsust. Tahtsin ja vajasin seda suurt pausi ja mul on nüüd palju parem.

Praegu alustan ma põhimõtteliselt täiesti uuesti, kõigega...Eile oli mul kooliaktus Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumis. Sinna minnes süda puperdas sees, häbi ja hirm oli suur. Pidin ju kevadel lõpetama. Seekord seda ei juhtunud. Aktusel olles, kuulates ja vaadatest oma õpetajaid, tekkis mu südamesse kohe rahu, häbi ja hirm kadus. Teadsin, et enam pole oluline, mis juhtus, miks ma ei suutnud, miks ma ei teinud ära, see ei loe enam, oluliseks sai see, et ma olin taas õigel teel ja läksin tagasi ja tahan veel proovida. Seal võeti mind vastu soojade tunnete ja soovidega, nagu teine koduke. See mis juhtus on minevik, nüüd tuleb keskenduda tulevikule ja loodan, et seekord suundun ma otse, ilma kõrvalpõigeteta, oma keskkooli lõpuaktusele. Ja loodan seal endiselt olla sale ja kena naine ja kanda oma kollast kleiti, millest olen siin nii palju aastaid rääkinud ja unistanud. See unistus on ikka veel mu südames. Seega algab siit taas minu  teekond tervema, säravama ja saledama eluni.

 
Kuidas ja mis edasi hakkab toimuma, sellest kirjutan nädalavahetusel. Päike tuli välja, tahan nüüd lastega kooliaasta algust tähistada. Soovin veelkord kõigile mõnusat uut algust. Loodan, et olete
minuga.


Kõik on uus septembri kuus...

 

Bye bye!!!

I can and i will, just watch me...