teisipäev, 20. oktoober 2015

Kiri anonüümsetele kommenteerijatele...



Ma ei kirjuta seda praegu üldse mitte enda pärast ja enda kommenteerijate tõttu. Kirjutan seda lihtsalt ümbritseva probleemi pärast ja lihtsalt soovin end tühjaks kirjutada. Järjest rohkem kerkib esile erinevatelt blogijatelt see teema - anonüümsed õelad kommenteerijad. Enamus suudavad sellest üle olla, enamus suudavad vastu võidelda, kuid järjest rohkem saadakse ka haiget, inimest süstitakse tohutu negatiivsusega ja inimesed murduvad. Nende enesehinnang langeb, nende tuju langeb. Need inimesed on kurvad, õnnetud. Tekib stress, masendus, depressioon.

Ma küsiks teilt, anonüümsed õelad kommenteerijad, miks te seda teete? Mida te ometi sellest saate? Kust tuleb see õelus ja kurjus, et te kohe peate inimestele halvasti ütlema? Tõenäoliselt te ei tunnegi isiklikult kõiki kommeneeritavaid. Te ei puutu nendega kokku ja tõenäoliselt ei ole nad teile mitte midagi ka tegelikult teinud. Lihtsalt nende arvamus ja vaated ei kattu teie omadega. Nad on lihtsalt teist erinevad, nad teevad erinevaid asju, näevad välja erinevad. See on kõik. Kuid nii ju ongi, terve maailm on täis erinevaid inimesi. Me kõik oleme erinevad. Kuid me ei saa ja ei tohi vihata sellepärast teisi, et üks käib teistmoodi riides, kui mina, või ta sööb teistsugust toitu kui mina. Me ei saa ju ometi vihata inimesi sellepärast, et ta tahab õppida midagi muud, või ei tahagi õppida. Me ei saa vihata inimesi sellepärast, et tema harjumused ja elumõte on meie omast erinev...Las ta olla siis jumal hoidku. Las ta kirjutab, kui ta tunneb, et see on vajalik. Kuidas saab kellegi blogi sind segada? Ära loe, see pole ju kohustus. Ära loe, ära ava seda blogi. See on tema elu, tema ise elab oma elu nii, kuidas oskab. See ju ei puutu mitte kellegisse meisse.

Ma olen šokeeritud, kui loen neid postitusi ja kommentaare. Ma olen sõnaotseses mõttes šokeeritud. Mu süda tilgub verd. Kuidas saab täiesti võõrast inimest nii vihata, et su käsi tõuseb kirjutama selliseid kommentaare? Kuidas? Üks asi on viisakas kriitika, kus viisakalt antakse inimesele nõu, soovitatakse midagi muuta või juhitakse tähelepanu vigadele. Jah see on mõistetav. Kuid teha maha inimese kogu elu ja tegevus? Lihtsalt sõimata, mõnitada, solvata ja julmalt naerda sinna otsa.  Võibolla mõni asi, mida Sa armas anonüümik kommneteerisid nii julmalt, on sellele inimesele südamest oluline, tähtis ja kallis. Võibolla ta armastab seda asja kogu südamest ja siis lähed Sina ja pritsid sappi. See murrab ju südameid...See teeb valu ja väga suurt valu.

Miks peab kellegi unistused, lootused ja soovid maha tegema, need lausa ära lõhkuma. Iga inimene võib unistada ja soovida erinevaid asju. Olgu see Sinu jaoks ükskõik, kui tobe ja rumal, kuid Sul pole sellist õigust, et purustada inimese elu.

Kujutage ette, et teie endi lähedasi niimoodi pommitataks selliste kommentaaridega, selliste karmide sõnadega. Teie ema, teie venda, teie enda last? Kas see poleks julm? Kas see ei teeks haiget? Sest teie ise ja teie lähedased ju ei saa kõigile meeldida, teie tegemised, eluvaated jne...Kuid teie jaoks on see ainus ja õige. Kas oleks tore, kui tuleks keegi ja lihtsalt tambiks julmalt kõik selle maha?

Ja kas te ei mõtle tagajärgedele? Kui palju kurbi tagajärgi on toimunud maailmas selliste netirünnakute pärast. Kas te ei saa aru, et mõni hing ei pruugi seda väga kaua taluda? Inimene võib langeda raskesse depressiooni, tal võib tekkida väga raske psüühhikahäire sellest. Mis juhtub nende inimeste enesehinnangutega? Ta ei pruugi enam seda koormat kanda ja võib võtta endalt elu....Kas te soovite enda südamele surma? Kas tõesti on viha teie sees niii suur, et selle tagajärjeks võib olla isegi surm...? Võõra inimese, tavalise blogija vastu...

Mul voolavad pisarad seda kirjutades, sest see on julm. Kui tõesti on mõni blogija elus eksinud, nagu mina, siis räägi sellest, kirjuta talle kenasti postkasti. Lahenda ära oma probleemid, ära kanna seda viha ja julmust enda sees. Kas Sa saad sellest midagi? Ei ju. Miks on ometi vaja solvata, mõnitada, naerda?

Palun vaadake enda ümber praegu, kui Teie kõrval on praegu pere, sõber, ema, laps...Ükskõik kes...Kas te sooviksite, et temaga ka keegi nii käitub päevast päeva? Või mõelge sellele, kas soovite hommikul netti logides avastada uudist, kus keegi anonüümse poolt kiusatu võttis endalt elu....

Ma siiski südamest loodan, et seda te  ei soovi...

9 kommentaari:

  1. Anonüümne kirjutab postituse alla, kus räägitakse anonüümsetest...ennast küll õelaks ei pea aga olgu. Nii kurb kui see ka pole siis Sinu jutt ei jõua kuskile. Ikka on neid, kes leiavad, et kuna kirjutad avalikult, võib Sind ka sitaga loopida. Vabandust väljenduse eest aga mõistad, mida mõtlen. Ja, mida rohkem blogijad ennast kaitsevad, seda enam saavad need kommentaatorid sellest hoogu. Seda on tõesti vahel väga raske lugeda, kuidas inimesed kommenteerivad. Aga kui see kritiseeritav siiski tunneb, et see hakkab mõjuma tema enesekindlusele, tekib depressioon siis äkki oleks õige teha blogi näiteks kinniseks.
    Kohe kindlasti ei arva ma, et blogijaid või keda iganes võiks solvata, taga kiusata, mõnitada jne aga kui inimene sellele vastu ei pea siis, milleks ennast internetti üles panna?
    Kunagi kui veel rate.ee kuum teema oli siis sõbranna hirmsasti tahtis, et ma ka endale sinna konto teeksin. Panime mingi pildi ka sinna. Ma ei ole just paks aga paar ülekilo on mul koguaeg olnud. Tol ajal olin ma selles mõttes muidugi palju tundlikum. Keegi tüdruk kirjutas mulle sinna, et ma peaksin vähem sööma, et mitte nii põrsas välja näha. Ma olin õnnetu, võtsin pildi maha, panin isegi konto kinni sest milleks mul vaja seda. Võib ju öelda, et nõrk olin aga milleks ma pean laskma võõrastel, kes mind ei tea, ennast halvustada. Päriselus saame me seda nagunii tunda.
    Minu jutt pole mõeldud halvaga:) Pigem ma mõtlen, et kas tõesti see blogipidamine on väärt seda, et keegi Su enesekindlust mutta trambib? Kui väga vaja siis saab ju blogi teha vaid neile, kes tõesti on huvitatud Sinu tegemistest.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See, kui keegi otsustab avalikult blogida, ei tähenda et teda võiks siis materdada. Blogija suhtes labaselt käitumine näitab ainult anonüümse kommenteerija kasvatust, haritust ja madalat taset.
      Blogija on julge, kirjutab enda nime alt ja vastutab enda sõnade eest. Küll aga ei saa seda öelda anonüümse kommenteerija kohta, sest anonüümselt kommenteerides just tahabki ta vabaneda vastutusest oma öeldud sõnade eest, mida klaviatuurilt välja trükib.
      Ole sa avalikult internetis või avalikult tänaval kõigile näha - mitte kellelgi ei ole õigust ühes või teises kohas inimest solvata, laimata, mõnitada. Kusagilt jooksevad piirid. Ei ole mõtet öelda "Ära blogi, kui seda kõike ei kannata!". Sama hea on öelda inimesele "Ära käi siis väljas, kui võib tekkida juhus, kus sa mõnele võõrale möödakäijale ei meeldi!". Blogimine on hobi, nagu iga teisegi inimese hobi. Nii nagu Sina tunned rõõmu oma hobidest, tunneb blogija rõõmu oma blogist. Ärme võta teineteiselt ära seda, mis meid rõõmsaks teeb!

      Kustuta
    2. Marju, mul on kahju, et Sa minu kommentaarist nii aru said. Ise ma seda kohta ei leidnud, kus ma väitsin, et avalikku blogijat või kedagi iganes võiks solvata. Ja minu ainus soovitus oli äkki teha blogi inimestele, kes tõesti soovivad siinsele blogile kaasa elada. Ma võin kommenteerida anonüümselt aga see ei muuda mind automaatselt õelaks.

      Kustuta
    3. Mul on kahju, et Sa ennast puudutatuna tundsid.
      Tsiteerin: "Ikka on neid, kes leiavad, et kuna kirjutad avalikult, võib Sind ka sitaga loopida." ... Minu eelmise kommentaari esimene lause käis selle lause kohta, mitte Sinu enda pihta.
      Blogides ei saa määrata, kes Su blogi lugema satuvad ja kes mitte. Tahes tahtmata tikuvad seda blogi lugema ka need, kes Merlinit ei salli. Lihtsalt selle pärast käivad nad siin blogis tuhlamas, mitte Merlini edukate sammude või muu pärast. Ja kogu minu eelmine kommentaar oli mõeldud kõikide blogide/blogijate suunas, mitte ainult Merlini blogi suunas. Liiga palju on inimestes õelust blogijate suhtes. Liiga palju kibestumust, mida siis teiste peal välja elavad. Oma elu korda seadmise ja probleemide/argimurede asemel lähevad nad kellegi blogisse ja kukuvad seal möirgama. Kas siis hakkab kergem? Enesetunne paraneb? Sel juhul soovitan psühholoogi juurde minna ja seal end tühjaks rääkida.
      Ka mina blogin ja seal on mul kõike - elu, retseptid, šoppamised, kogemused, arutelud, natuke ka trenni ja toitumist. Ma blogin endale, mitte kellelegi teisele. Jah, mina olen paksu kestaga, et sellistele madalalaubalistele vastu astuda, kuid on blogijaid, kes seda ei suuda. Kas seetõttu võiks neil ära võtta rõõmu blogida? Ei!
      Ja kurb on see, kui mõni inimene viiakse enesetapuni. See on mõrvamine!

      Kustuta
  2. Põhijus miks mina oma blogi kunagi kinni panin. Valus teema.. Loodan, et kunagi saadakse sellest aru, et internetis öeldud sõnad on sama suure kaaluga kui näost näkku. Tugevat meelt ja närvi sulle Merlin, ära lase omale midagi hinge. See pole seda väärt. Iga hea kompliment on 10x tugevam, kui üks halb. Mäleta seda.

    VastaKustuta
  3. Aga ärge laske siis anonüümsetel kommenteerida. Las igaüks, kes mõnda blogijat või tema postitust kas kiita või halvustada tahab, teeb seda oma nime alt. Olen kindel, et sellisel juhul tuleks neid halvustavaid kommentaare palju vähem, sest ega paljud vist eriti ei julge end avalikustada.

    VastaKustuta
  4. Wordpressis saab küll panna, et anonüümselt kommida ei saa. Ja paljudes blogides omanik enne modereerib kommentaarid kui need ilmuvad. Õelad märkused on muidugi nõmedad, aga ise peab kaitsma ennast.

    VastaKustuta
  5. Õige mõtlemine ja ilusasti kirjutatud. Kuid see ei kanna vilja. On inimesi, kes ei mõista seda iialgi ja naudivad seda.

    VastaKustuta
  6. Aitäh kõigile, kes on siia vastanud.
    Vastan täna teile kõigile.
    See teema on väga julm.

    VastaKustuta