Hei he kõigile ;) Eile oli siis see kaua oodatud hetk käes ja ma alustasin oma personaaltrenne Arturiga (LINK). Koostööd alustasime me juba eelmisel nädalal, toitumine on mul täiesti paigas, aga trenni kahjuks ei olnud ma veel jõudnud.
Ütlen kohe ausalt, ma võtsin hoogu ja päris pikalt. Ma ei tea, mis minuga juhtus, igatahes ei suutnud ma kuidagi end selles osas kokku võtta, et uuesti trenni tegema hakata või üleüldse liigutama minna. Mul oli mingi väga väga suur blokk ees ja mulle tundus see esimene samm kohutavalt raske. Ma ei suutnud lõpuks end isegi kiirkõnnile ajada, ma ei suutnud lihtsalt tosse jalga panna ja välja minna. Ja ma ei tea miks. No ilmselt see, et ma ei ole ammu midagi teinud ja ehk vaimselt oli mingi hirm või midagi mu sees. Tegelikult olin ma ka endas väga pettunud ja enda peale vihane, et ma asjad taas nii kaugele lasknud olen ja see kõik tekitas väga imelikud tunded minu sees ja ma pean ütlema, et see esimene samm oli kohutaaaaav....Aga kuna Arturiga oli ju käed löödud, toitumine paika saadud ja eesmärgid ja plaanid ka meil paigas ja no kuna ma ise väga väga tahan seda, siis ma võtsin end kokku ja tegin selle sammu ära.
Kolmapäeva õhtul leppisime Arturiga kokku, et alustame siis neljapäeval kell 11. Ta pakkus ka juba kella 10t, aga ma esimest korda nii vara siiski ei soovinud. Noh eks ma lihtsalt lükkasin aega natuke edasi jälle. Ja kui ma juba talle jah olin öelnud, siis ma sain aru, et nüüd on aeg end kokku võtta ja igasugune lolli mängimine lõpetada. Sest ma austan Arturit väga nii treeneri ja inimesena, sest ta on lahe, motiveeriv ja ma tean, et mul väga väga vedas, et mul õnnestus temaga tutvuda ja koostööd alustada, siis mitte mingil juhul ei soovi ma teda alt vedada ja ma soovin kogu südamest olla tubli klient ja õpilane. Kuna ma tunnen, et ta tema jaoks pole oluline, et trenn saaks lihtsalt tehtud, söögid söödud, vaid tähtis on ka inimese motivatsioon ja usk endasse. Ja ma tahan, et ka tema saaks olla kunagi uhke, et kogu töö ja vaev kandis vilja. Ja üleüldse oleks mul aeg lõpuks täiskasvanuks saada ja hakata ometigi kohusetundlikumaks. Ja ma selle poolega tegelen ka(psühholoog) ja vist veidike kannab ka see teema vilja, sest varasemalt oleks mul väga lihtne hommikuks mingi rumal vabandus leida ja meie trennile ei öelda. Sest ma olen olnud inimene, kes teeb asju täpselt siis, kui tahab ja kui mul ikka on see tunne ja jonn sees, et ma ei taha ja ei saa, siis ma lihtsalt ei tee. Seekord läks teisiti.
Hommikul ärkasin ma vist mingi 08 ajal. Artur soovitas mul süüa hommikusöögi 09.30 ajal, sest no kohe ärgates ma tavaliselt süüa ei saa. Mul pole tavaliselt kõht tühi ja isu ka mitte. Aga on ka erandeid ja ma püüan süüa norm ajal. Alguses ma siis kohvitasin ja sõna otseses mõttes jonnisin iseendaga. Väga häbi on. Ma vandusin, et miks seda vaja on. Mõtlesin, et kas ma ei võiks rahulikult paks edasi olla ja ajasin sõna otseses mõttes jama suust välja. Kusjuures ma tõesti mõtlesin ka korra vabandusi välja, kuid siis läksin ikkagi pessu, sõin hommikust ja hakkasin minema. Sest, ei ma ei või paks edasi olla ja mul on seda vaja!!! Sest ma tahan olla sale, ilus ja särav naine. Mul on kaks tütart, kes vajavad endale särtsakat ja energiat täis ema ja meil on nii palju vahvaid plaane tulevikuks, kuid ma ei saa elu nautida, kui ma olen oma kehas õnnetu ja enda jaoks täiesti kole. Mina, kes ma ju tegelikult armastan kleite, ilusaid kingi, tähelepanu...Ma ei saa selliseks ju jääda. Igatahes oli mul väiksem tütar nõus minuga kaasa tulema, sest ma vajasin tuge, kuna mul sees keeras jne ja seadsime sammud Tamme staadioni poole.
Kell 11 me siis saime Arutiga kokku ja kohe, kui ma teda nägin, siis mul hakkas veidi kergem. Tema positiivne olek ja see kõik mõjub hästi ja ma sain aru, et see blokk oli ees sellepärast, et mul oli häbi. Mul oli häbi, et 1 noor naine(vast võin end nooreks pidada :D?) on end nii käest lasknud, ma kartsin, et ma ei jõua mitte midagi teha, et ma suren ära trenne tehes, et olen nagu suur vedel hüljes ja see kõik kokku tekitas sellise bloki, et jube. Kuid ma tundsin, et ma ikka ei häbene teda, me rääkisime ja ta tegi mulle väga palju asju selgeks ja ta ju ongi selleks, et mida aidata, et ma varsti jõuaksin jälle liikuda ja trenni teha ja mida kõike veel. See, et ma saan treeneriga olla täiesti mina ise, olla üdini aus ja saan usaldada teda, on nii hea. Eks mul on peas neid hirme ja asju veel, mis mind mu teekonnal takistavad, kuid ma olen valmis neile vastu hakkama ja ma saan vabaks!
Alustasime soojendusega, kõnd ja väike jooks. JAA MA JOOKSIN. Küll väga väga vähe, aga see oli supper, sest ma isegi ei mäleta, kuna ma viimati jooksin ja see tähendas mulle väga palju. See meeldis mulle ja ma tahan järgmine kord rohkem joosta.
Kuna me hakkasime minu kava läbi tegema, siis kuskilt sealt algusest me alustasimegi, puuastõsted, erinevad kükid, vist olid välja asted ka, vahepeal kõnd, korraks puhkus, siis edasi harjutused. Kõik ootavad nüüd minult natuke konkreetsemat trenni kirjeldust, kuid ma ütlen kohe, et ma ei mäleta üldse, mis järjekorras me midagi tegime, mis harjutusi ja ei mäleta ka kordusi. Väga ähmaselt mäletan. Sest ma võitlesin sisimas iseendaga, ma olin endas pettunud väga väga, kuna kohe alguses selgus, et mul pole üldse mitte mingit võhma, mitte mingit jaksu ja krt see oli jube tunne, et olen end niiiiii käest taas lasknud. Artur sai ilmselt sellest aru ja ta rahustas mind pidevalt maha ja ei lasknud motil kuhugi kaduda. Tuletas mulle pidevalt meelde, et ma ei unustaks, mille pärast ma seda teen ja lõpus ma otsustasin leppida iseendaga ja ma tean, et järgmine trenn ma suudan natukene rohkem, ülejärgmine veel rohkem jne jne jne...Sest ma usun sellesse!
Me keskendusime hästi palju tehnikale. Ma olen siiani sõna otseses mõttes lahminud harjutusi tehes. Tühi töö ma ütleks lausa. Artur näitas ette kõike mitu korda, juhendas ja aitas keha paika panna ja õige tehnikaga on kükke tehes ikka tunda ka, et sa teed trenni. Ja kuna ma ei oska hingata üldse, siis üritasime ka seda paika saada. Ma ei oska ka niisama vist hingata üldse, ma hingan ainult läbi suu ja mul vist on suu lahti enamasti. Mitte pärani loomulikult :D A no küll tuleb.
Trenni me tegime vist tund ja lõpus mul oli tunne mega hea, jah ma sain kinnitust, et ma olen oma keha ja vaimu taaskord täiesti pekki keeranud, kuid mis seal ikka, esimene samm sai tehtud ja nüüd ainult täiskäik edasi. Ma olin väga väga õnnelik lõpus, kui hakkasime koju minema, siis ma hakkasin nutma. Ma nutsin ja kallistasin tütart ja ütlesin talle, et kunagi tuleb see päev, kus ta saab emmega joosta, palli mängida ja rippuda kasvõi puu otsas! Sest ma saan jälle terveks, säravaks ja saledaks emaks! Emotisoonid olid laes, ma lihtsalt nutsin kuni koduni, kui südames olin ma väga rahul ja õnnelik ja tänulik ja mida kõike veel.
Ma seekord küll väga palju ei jõudnud, kuid hommikul ärgates sain aru, et midagi ikka toimus. Mu kintsud olid väga valusad. Kuid ma ärkasin 06 ajal ja und ei olnud, siis otsustasin, et lähen teen kiirkõnni kanali ümber. Trepist alla minna oli kohutaav, kuid see valu meeldis mulle ja see kõnd läbi valu oli tegelikult üli mõnus. Täna sai siis kokku tempokat kõndi 6.48km!
Ma juba väga väga ootan uut trenni Arturiga, ma arvan, et see saab toimuma esmaspäeval. Igatahes olen ma saanud oma blokist üle, olen täis tahtejõudu ja motivatsiooni ja uues trennis ma saan 100% keskenduda harjutustele, tehinkale ja hingamisele ja ei pea rumalaid mõtteid enam mõtlema. Homme/ülehomme ma ilmselt lähen kõndima, aga kes teab, mis mul veel pähe tuleb.
Igatahes ma olen niii õnnelik ja rahul. Ma tean, et teekond ei saa olema roosiline, kuid see saab olema kindlasti ka väga vahva ja positiivne ja ma tõesti tõesti üritan, et enam ei tuleks suuremaid mõõnasid. Ma tahan, et nüüd ühe jutiga ma teen selle ära! Ma soovin seda väga väga ja palun kogu universumit, et mu motivatsioon enam kuhugi ei kaoks. Ma õnneks pole enam üksi ja Artur on pannud mind paljusid asju teistmoodi hindama ja ma saan aru nüüd, et see järjepidavus on 1 suur suur asi, sest kõik ei tule üle öö ja isegi kui ma ei näe kohe muutust, siis ei tohi alla anda, vaid tuleb edasi töötada ja lõpuks see tuleb!
Kui keegi otsib Tartus endale treenerit, soovib toitumiskava, või tahab osaleda ühistrennides väljas, siis kirjutage Arturile ja tema tegemistega saab tutvuda: SIIN
Hetkel me vist jätkame väljas, kuid selle kavaga hakkan ka kodus trenne tegema ja sügisest tahaks jõusaali.
Bye bye paregu!!!
I can and i will, just wach me!!!
