Eile ma olin eufoorias, pisarad voolasid, kui läbisin viimast kilomeetrit. See tunne, kui jõudsin finišisse, seda tunnet ei anna millegiga võrrelda. See tunne oli ülim. Ma ületasin ennast, ma ületasin end füüsiliselt ja vaimselt ja ma läbisin selle pika maratoni. Maraton oli raske, läbi paksu metsa, üle langenud puude, soos, mäed ja paksu liivaga rajad. Tohutu valu, vaimsed heitlused endaga. Kuid ma tegin selle ära.
Ma olen praegu suht sant, ei saa liikuda. Mulle pole veel kohalegi jõudnud, mida ma tegelikult tegin. Tahtsin kiirelt vaid teada anda, et TEHTUD TEHTUD TEHTUD. Ma pole mingi hädapädakas, mul on suur tahtejõud ja toetavad inimesed ja ma suudan paljudki!!!
Kõgile kaasaelajatele ja toetajatele suured tänud. Tänu teile sain ma palju tuge ja jõudu. Te olete mulle niii kallid. Aitähh aitähh aitähh!!!
Ja sina anonüümik, kes mu üleeelmises postituses 100% kindel olid, et ma ei läbi seda. Kas sööd nüüd oma sõnu? Ja mis on sulle mulle hetkel vastu panna? Mul võib olla paigalseise, tagasilööke, kuid ma kordan, sellel teekonnal ma ei peatu enne, kui olen saavutanud oma unistuse! Ma olen paljuski võimeline ja mina läbisin 42km ära. Ma olen uhke ja õnnelik!!!
Kirjutan homme pika postituse kõigest, emotsioonidest, rajast, üritusest jne jne jne. Nii palju on kirjutada, kuid ma pean natuke taastuma. Sellele mõeldes, tulevad ikka pisarad silma. See oli minu jaoks midagi väga suurt!!!
Aitähh neile, kes minusse uskusid :)
