Soojad tervitused Eesti blogijatele!

Loen juba täna mitmest blogist anonüümsetest kommenteerijatest, interneti sõimust/kiusamisest. Kuid olen avastanud ka väga vahvad postitused, mis panevad mõtlema nendel teemadel ja panevad ehk märkama meid kõiki.

Jaanika Malenšek kirjutab oma blogis nii armsasti:
Nädala+ ja Nädala -

Britt Sinu postitus on ka nii nii õige ja pani väga mõtlema:
Negatiivsetest kommentaaridest ja avali pöördumine

Ja neid on veel...

Tänu Teile sooviksin ka anda edasi soojad tervitused kõikidele Eesti blogijatele ja öelda aitähh teile!!!

Jah paraku on meie ümber palju negatiivsust ja õelust. Saan ise vahel kohutavaid kommentaare ja näen neid ka mujal. Kuid sooja tunde tekitab just meie blogijate suhtumine teineteisesse. Me oleme mingil moel konkurendid. Me soovime just enda blogijasse veel rohkem lugejaid. Kuid samas ma näen iga päevaga aina rohkem, et Eesti blogijad on muutunud üksteise vastu väga soojaks, avatuks ja kokkuhoidvamaks. See on nii armas. Hoiame teineteist ja nii koos töötades kaob kogu see kurjus ja õelus ka ükskord ära. 

Meie seas on blogijaid, kes on võibolla aramad, värskemad ja ei julge end kaitsta. Kui sa märkad, et kellegile tehakse liiga, siis jah mine ja aita. Kurb, kui blogija ei julge enam kirjutada mingi anonüümse solvaja pärast. Kurb, kui keegi saab haiget mingi anonüümse solvaja pärast. Kurb, et on üldse nii palju õelust.

Eesti blogijad, te kõik olete nii vahvad. Saadan teile kõigile sooja tervituse ja olgu teie ümber palju palju headust!!!

Fitlife Tartu Facebooki mäng ;)

Lihtsalt, mine proovi õnne!!!

Nägin just, et minu armas spordiklubi Fitlife korraldas vahva jagamismängu. TERVE AASTA TASUTA TREENINGUID, väärtuses 800€!!!

Miks mitte proovida?!

Mängu leiad siit: Fitlife Tartu Facebooki mäng
Nende Fb leht: Fitlife Tartu

Minu neljapäev 27.08.2015. Ups sattusime meeste riietusruumi :D Ja kõike muud.

Hei hei armsad lugejad. Olen jälle pikalt eemal olnud. Tegelikult arvasin, et ei tule veel nädal-kaks blogima. Enne, kui probleemid on lahendatud ja murepilved haihtunud. Eelmine nädal juhtus minul ja minu perega väga kurbi asju. See lõi ikka väga rivist välja. Ma pole niii õnnetu ja kurb ammu olnud. Suht mitu päeva ma lihtsalt nutsin ja kõik tundus lootusetu. Kuid kaua ma ikka nii kurvastan ja nutan, peab ju tegustema ja edasi elama. Ja siin ma taas olen. Hing on katki veel, väga katki. Kuid tänu kallitele inimestele on mingi jõud tagasi tulnud ja tuleb edasi elada.

Peale maratoni ma taastusin paar päeva, kuid parem jalg annab natuke veel siiani tunda, õigemini põlv. Kuid see on talutav. Minu mandlitest tingitud põletik on taas tagasi ja läbib jälle mu keha. Eile oli päris hull kondivalu taas tervel kehal, palavik on väike ja kurk haige, neelata väga ei taha. Aga no elan üle, varsti saan opile ja need haiged mandlid välja.

Toitunud olen täiesti normaalselt. Jätsi olen lubanud endale paar korda, muid toidupatte pole olnud. Trenni sain eile alles esimest korda. 

Püüan siis tagasi tulla rutiini. Ehk aitab see kirjutamine ja rutiin mind sellest valust ja murest natuke kiiremini üle saada ja paneb asju teise nurga alt hindama. Öeldakse ju, et iga halb on millegi jaoks hea ja kõik juhtub põhjusega.

Minu neljapäev 27.08.2015.

Minu trenn;)

Eile otsustasin trenni jälle minna, enesetunne oli nii halb, kuid olin juba sõbrannale lubanud ja tahtsin temaga koos aega veeta väga. 

Kõigepealt sai meil nalja. Viimane kord olid remondi tõttu vist meeste ja naisteriietusruumid vahetuses. No ega me eile silte ustel ei lugenud, marssisime harjumusest vanasse riietusruumi sisse. Rääkisime muuseas juttu ja otsisime kappe, kui järsku mu sõbranna nurga tagant välja kihutas ja ukse poole kiirustas, ise näost punane ja naeru kinni hoidis. Vaatasin ruttu ringi ja kui jalanõusid nägin, sain aru, milles point. Ta oli nimelt meesterahvale otsa vaadanud. Noh eks juhtub. Hea, et me juba riidest lahti ei võtnud, või pesust  keegi välja ei tulnud. Naerda sai mõnuga ja minu paha tuju sai kohe rõõmsamaks.

Trenn läks eile kuidagi vaevaliselt ja emotsioonitult ja tegin väga vähe. Kõigepealt 10min kiirkõndi lindil, siis 10x kõhulihast, 20x käte ja rinnalihast, 20x käte, rinna ja kõhulihast, Kinesisel 20x käsi ja rind ja teist varianti 20x käsi ja rind, 10min Ellipsil, 10x kõhulihast, 20x käte ja rinnalihast, 20x käte, rinna ja kõhulihast, Kinesisel 20x käsi ja rind ja teist varianti 20x käsi ja rind ja 20min sõitsin ratast.

Kokkuvõte:

* 10min kiirkõndi
* 10min Ellipsil
* 20min ratast
* 2x10 kõhulihast
* 2x20 käsi ja rind
* 2x20 käsi, rind ja kõht
* 2x20 Kinesisel käsi ja rind
* 2x20 Kinesisel käsi ja rind

Kehale ei andnud see trenn justkui midagi. Kuid vaimule natuke ikka. Ja no sõbrannaga on mul alati koos tore ja meie naljad, need teevad lihtsalt tuju heaks.

Lubasin kunagi pilte, et mis masinatel, siis teen. Lisan mõned. Kui mul tuju täitsa ok, siis teen videod erinevatest harjutustest.

Kõht 

Käsi ja rind

Käsi, rind ja kõht

Minu toitumine;)

Toidupilte kahjuks praegu ei ole, laps on nutikaga Tallinnas. Balti Liigal. Juhhuu, soovin palju edule Eesti Koondisele ja oma tütrele.

Hommik

* 2 praemuna
* 3 viilu peekonit
* 1 hakitud tomat ja natuke kurki
* hakitud roheline sibul
* 2 riisi galetit


Lõuna

* Broileri Delikatess hakkliha wokiseguga
* 1 tomat
* 1 õun


Õhtupoolik

Peale trenni

* Tops rasvatut kodujuustu


Õhtu

* Kodujuustu salat tuunikala, tomati, kurgi ja rohelise sibulaga

Eile vajusin vara magama, võtsin palaviku vastu rohtu ja natuke vaatasin telekat ja uinusin.


Ahjaa kaalumisest, kaalusin peale maratoni eelmine nädal, äkki kolmapäeval ja kaal oli 91.3kg. See nädal ei kaalunud ja ei kaalu ka. Uuel esmaspäeval taas. 

Rajalt maas ma ei ole, toitun nagu vaja ja olen ka taas trenni lainel. Vahel on elus hetki, kus blogimine jääb tahaplaanile. Kirjutan siis, kui tunnen, et tahan ja saan. Kuid lodan, et nüüd jään ka blogimise rütmi jälle.

Bye bye, 
teie Merlin

Sisemine võitlus iseendaga. Minna või mitte minna?

Homme toimub Tartus Suvejooks/kõnd 10km ja Skechersi poolmaraton 21.1km ja 5km. Nuuks nuuks. Ma olen nii kurb. Tahan ka osaleda ja nii väga kohe.

Täna mul jalad paremad, kõnnin ringi. Vasaks jalg on täiesti ok, kui parem päris sirgu veel ei lähe ja kõndides lööb valu sisse. Kuid ma usun, et homseks oleks ka see korras. Kas minust oleks rumal homme rajale minna? Ajavõtuta ma osaleda enam ei sooviks, tunnen, et olen võimeline enamaks. Kuid ajavõtuga ma osaleda ilmselt homme veel ei suudaks. Kas on siis mõtet üldse ka jalutama minna. Kas üldse minna?

Appi, ma olen nii segaduses ja ei tunne end ära. Mina kurvastan sellepärast, et ma ei saa  osaleda. Ma olen kohe tõsiselt nukker. Ma muudkui proovin kõndida, sörkida...

Mida teha? Puhkan seekord jalga ja ootan uusi võimalusi?
Olgu, eks ma tean ju ise ka vastust. Ma ei saa osaleda.

Kuulan taas targemaid ja loobun seekord.

Kuid lähen homme siis raja äärde Karmenile, Mariliisile ja Margitile kaasa elama ;) Ja pean veel Katile(Sigridile ja Cathyle ka) Trepikõnnis südames kaasa elama. Nii, et homme olen ergutaja rollis. Ergutustüdruk hahahaa.  Kes veel homme osalevad? ;)

Tüdrukud te olete vinged ja homme olen teiega ;)

Värska maraton läbi minu silmade...

Nonii, kaks päeva olen ma nüüd puhanud. Ikka väga kõvasti puhanud. Põhimõtteliselt voodis olnud, kuna liikumine oli ikka väga hull. Eriti andis tunda parem jalg, parem kannikas ja puus. Selgus, et ma muidu toetun rohkem vasakule jalale, nt kui seisan, siis paremat ma kõverdan jne. Nüüd sai ka parem vatti ja selletõttu see ka valusam oli. Tänaseks on vasakust valu kadunud, paremal on sääremari tagant valus, kuid ka kannist ja puusast on valu kadunud. No ma ikka tubapidi kõndisin ringi ja liigutasin end ja voodis ka tegin harjutusi pidevalt, et jalad ei oleks ainult lamavas asendis, sest siis see valu kaob palju kauem ära. Puhkusest nüüd aitab ja tulen reaalsesse ellu tagasi.

Ma muudkui loen kirju, kommentaare. See tunne on siiani nii ülev. Ma nagu ikka veel ei usu, et ma hulluke läbisin maratoni. Kuid tehtud see on. Uhke karikas seisab diplomiga riiulil ja päris mõnus on neid vaadata. Hetkel on mul natuke kurbus südames, või tühi tunne. Ma tahaks seda veel kogeda, ma tahaks veel lugeda  neid kilomeetreid, ma tahaks veel  valust ägisedes teo sammul finišisse jõuda, kus juubeldati. Tahan veel tunda seda tunnet, eufooriat. Kuid see maraton oli raske, see oli väga hull. Ma ei oleks midagi sellist ettegi kujutanud. See oli ekstreemne lausa. Ja nõudis minult tohutut pingutust eriti vaimselt. Loomulikult ka füüsiliselt.

Pühapäeva hommikul ärkasin ma vara. Päike paistis ja väljas oli imeline kõik. Vanem tütar sõitis mul Tabasallu võistlusele ja sõime koos hommikust. Hommikusöögi tegin rammusama, et kõht oleks ikka pikemalt täis. Puder/muna/juust/rukkijahuröst taluvõiga/tomat-kurk/kohvi/Borjom. Kell 9 pidin ma kodust väljuma, leidisin elamusretked.ee kaudu inimesed, kes ka sinna osalema läksid ja nii me 3 vahvat naist 9.15 koos Värska poole startisime. Tee peal ma muidugi uurisin nende kogemusi, erinevate võistluste kohta. Ikka veel uurisin, et mida teha, kuna teha jne jne. Tegelikult oli mul endal juba kõik paigas ja ma lihtsalt hakkasin üle muretsema. Värska poole sõites mul ikka hakkas sees keerama, tekkis hirm ja paanika. Peopesad higistasid ja igasugu hullud mõtted käisid peas.

 Kohale jõudes kõlas laululavalt mõnus muusika, ürituse juhi soovitused, rahvas sagis siin-seal ringi. Päike paistis ja kõigil oli nägu naerul. Mina võtsin oma numbri ära, olin number 35. Sisestasin telefoni medabi telefoninumbrid, uurisin ka seda, et kui ma jään viimaseks, mis siis saab. Lohutuseks sain teada, et kunagi õhtul tuleb rajakorjaja tagant ja küll ta siis leiab mind. Kunagi õhtul? Oi ei, see ei lohutanud mind tegelikult. Osalejaid oli minu meelest vähe. Ma ei oska hinnata, kui palju, kuid vähe. See tekitaski hirmu, et no kogu see kamp paneb minema ja ma olengi seal metsas üksi. Läksin siis finišisse. Jäänud oli natuke aega. Jõin lonksu vett, teavitasin oma kallikesi läbi fb, et kohe kohe on start. Ja rääkisin mõttes endaga korraks läbi. Ma ütlesin "Merlin sa suudad, sa oled tugev. Nii paljud elavad sulle täna kaasa, on mõtetes sinuga. Sa lähed ja teed selle ära." Ma palusin kogu universumilt endale jõudu, kerget jalga ja tugevat närvi. Ja kõlas start.

10-20km

Kohe hakkasin üks suur ruttamine. Kogu kamp koos hakkas liikuma. Kiiremad üritasid ette saada, kepikõndijad üritasid sammu paika saada. Kõik olid ummikus koos, mulle jäid kepid jalgu, üritasin ise mitte teistele jalgu jääda, kuid samas tahtsin ka mingis pundis püsida. Hingamine oli mul täiesti sassis, no ma ei tea, mis jant see oli. Ma lõõtsutasin lausa, no ei osanud hingata üldse. Paljud peatusid ja andsid mulle nõu. Mul tekkis juba hirm, et kui ma hingamist paika ei saa, siis ongi kõik. Süda peksis üle ja hull oli olla. Ma väga lõppu ei jäänud, jäin aga ühte vahvasse punti, kus põhiliselt olid koos 21km kõndijad. Ja mõned ka 42km kõndijad(5 inimest). Kui kuulsin, et need 5 tulevad lõpuks 42km rajale, siis püüdsin nendega sammu pidada. 10km kõndijate rada läks meist üsna pea lahku. Meie samm oli tempokas, intensiivne. Kuid me jõudsime rääkida, naerda ja ma üritasin ka hingamist paika saada. Nii kihvtid inimesed olid. Esimesed 5km kulges rada mööda teed. Kuid oli väga väga liivane. Ilm oli meeletult kuum. Tundsin, kuidas päike kõrvetab. Sammusin hoogsalt selles suuremas pundis, sest mind lohutas, et 21km on pikk maa, et koos minna ja lohutas, et  ligidal on need 5, kes tulevad 42km rajale. Esimesse joogipunkti jõudes olin ma üsna väsinud, kuid sain hingamise vaikselt paika. Ma kõndisin vales rütmis. Esimesed joogipunktis jõin ma morssi, sõin hapukurki paar viilu ja Kasekese batoonikese komme. Ühe Borjomi vee pudeli olin tühjaks joonud ja lasin selle täita puhta veega. 21km naised küsisid, et kas olen ikka kindel, et lähen 42km rajale. Et nemad keeravad varsti ära ja me ei saa enam koos kõndida ja ma jään üksi. Sest teised, kes minuga tulevad rajale 42km, on kiiremad. Kuid ma olin ju otsustanud läbida maratoni. Hirm oli, kuid ma ütlesin kindlalt "Ma lähen ja teen selle maratoni ära. Ma tulin siia selleks, et läbida 42km". Kõik soovisid edu, vastupidavust ja hakkasime sammuma edasi. Varsti läksidki meie teed lahku. Esimesed 6km läbisin ma tunniga. Plaanisin ka järgmised umbes nii.

Kõndisin edasi. Hingamine oli paika saanud ja sain ka mingi rütmi endale sisse. Kõndisin jumala üksi. Teadsin, et taga pole kedagi ja arvasin, et ees on nad juba ammu jumal teab kus. Ma teadsin, et iga 5km tagant on teeninduspunkt. Kus on ka inimesed. Ja ma võtsingi endale eesmärgid läbida punktid. Ma ei mõelnud, et nüüd kõnnin 10km ära, või 20km. Ei 5km kaupa, tundus see vaimselt kergem kuidagi. Ja teadmine, et mida lähemale sa 5km juurde jõuad, seda kiiremini kohtad jälle inimesi. Rada oli endiselt väga liivane, mägine ja järskude kallakutega. Päris raske oli end alla saada ja ülesse ronida. See võttis ju kiirust maha. Eks aeg ju vasardas ka mul peas. Mul oli vaid 9h, et see maraton läbida. Veepudel oli mul pidevalt käes, Borjomi vesi. Jõin seda pidevalt väikeste lonksudega. Ma ei tea, ma olen ikka väga Borjomi usku. See mõjus juba psühhooloogilselt nii, et mineraalid ja soolad aitavad mind. Jõudsin 10km teeninduspunkti ja oh imet, need 3 42km kõndijat olid seal ja järsku vaatasin taha ja minu taga olid ka 2 naist, kes kõndisid 42km. Uhhhh, seda rõõmu. Ampsasin ruttu jälle mitu hapukurki sisse, pistsin 2 Kasekese batooni sisse ja võtsin 4 tükki kaasa ka. Ütlesin teistele, et ma lähen ees ära. Nemad vahetasid sokke jne. Ees ära, sest minu suurim hirm oligi metsas üksi olla. Kuid, kui kõnnin ees ja tean, et mul on inimesed taga, siis tundus see turvalisem. Ja hakkasin minema. Otse sohu. Mülkad olid väga vesised, vajusin sisse, jalg jäi kinni. Kuid läbisin selle edukalt ja sammusin muudkui edasi...


Tee lookles muudkui mäest ülesse, mäest alla. Nõlvad olid päris järsud ja andis ikka ronida. Järsku, ei suutnud mu jalad sammuda üldse. No nagu pakud olid all. Väikeste sammudega, kuidagi liikusin edasi. Metsik valu oli ja tekkis lootusetu tunne, et no sellise kiirusega ma ei jõua õigeks ajaks kohale. Lonksasin muudkui oma Borjomi ja üritasin. Lõpuks jõudis mulle 3ne punt järgi. Hakkasime kohe rääkima ja kuna nemad selliseid asju juba teinud, siis üritasid nad mind motiveerida ja püsisin neil kannul. Ka nemad soovitasid mõelda nii, et kõnnid punktist punktini. Nii olevat vaimselt kergem. Sammusimegi siis 4si 15nda punktini koos. Seal oli aga iseteenindus. Suur potsik vett. Istusime korraks. Nemad vahetasid jälle sokke. Ma lihtsalt istusin. Kohe ruttu jätkasime oma teekonda. Eesmärgiks jõuda 20km teeninduspunkti. Koos nendega oli mu samm kergem, kuid mitte jälle kauaks. Vaim oli värske ja tunne hea, kuid jalad ei suutnud enam kanda. Jalad olid rakkus lausa. Võtsin teise magneesiumi ampulli sisse, lootes ehk see mõjub, kuigi see on ju krampidele mõeldud ja päris krampe mul ei olnud. Jäin taha. Lõpuks möödusid minust ka 2 naist, kes meie taga olid ja nii nad ees sammusid. Ma kuulsin nende hääli ja see lohutas, et nad väga kaugel ei olnud. Rada läks läbi paksu metsa, võsade, kraavide, soo. Mäest alla, mäest ülesse. Jalad ei liikunud üldse, ma lausa roomasin kuidagi edasi. Vahepeal kukkusin, jalad jäid okstesse kinni, sammal oli paks. Tee peal oli ka langenud puid millest pidi üle ronima. Kuid ma läksin. Vahepeal jõudsin isegi facebooki piiluda ja kui ma nägin mis toimub, kui palju inimesi mulle laivis kaasa elab, see andis jõudu ja ma läksin aina edasi ja edasi. Aeglaselt, kuid läksin. Pisarad voolasid, valus oli. Lõpuks jõudsin 20km teeninduspunkti, sealt olid lahkumas just mu 5 maratoni kaaslast. Mõtlesin, et lippan järgi, kuid teadsin, et tankimata ma ei jõua kaugele, lasin täita jälle tühjaks joodud Borjomi pudeli, sõin hapukurki, haarasin kaasa komme ja banaani. Kui end tankinud olin, siis hakkas kuidagi kergem ikka.

20-30km

Nüüd olin ma üksi...Ma ei kuulnud enam teisi ja ma ei mõelnudki enam sellele. Teadsin, et pean lihtsalt minema ja midagi pole teha. Seekord oli teeninduspunkt 7km pärast. Pikemalt, kui enne. Ja see oli jälle iseteenindus. Ühesõnaga inimesi ma alles sain kohata 12km pärast. See hirmutas mind, kui pani kiiremini kõndima. Sammusin ja sammusin, jõin palju vett. Mu oma pudelid olid otsas, 3 0,5l Borjomi ja 1 0,5 Vitamin Well Reload(Kas jälle psühholoogiline effekt, kuid see mõjus). Käes oli mul aind 0.5l vett tavalist. Varsti oli poolmaratoni tehtud, keegi kirjutas, et ma oleksin ka siis tubli, kui selle oleksin saavutanud. Ma oleksin ju võinud helistada korraldajatele ja öelda, et lõpetan. Kuid ei. Ma ei läinud sinna poolmaratoni läbima, ma läksin läbima MARATONI! Kõndisin ja kõndisin, järsku oli juba 26km, teadsin et kohe tuleb veepunkt ja saan oma pudelit täita. See oli mul tühi, mul ei olnud vett. Suu kuivas, hakkas paanikahoog tekkima. 27km ei midagi, natuke veel ei midagi, hakkasin kartma, et äkki ei olegi siin vett. Tahtsin helistada juba korraldajatele, et kus kurat see vesi on. Mul on paanika, suu kuivab ja hingamine läks raskeks. Siis nägin enne 28km seda veetünni ja paanikahoog läks üle. Jõin, täitsin pudelid. Ja hakkas kergem. Teadsin, et 32km peal ootavad mind inimesed. Jalad olid niiiiiii rakkus, kui veel olla said. Kuid ma sammusin edasi. Ma kõndisin juba hirmust edasi. Tahtsin näga 30km märki, sest siis pidi olema kergem.

30-40km

Pisarad voolasid, tunne oli nii hull, samas hea, sest maa tundus ju nüüd lühem. Varsti varsti on lõpp. Järsku kadus jalgadest see raskustunne. Ma suutsin kõndida väga kiiresti. Samm oli kergem. Ma ei tea, millest see tingitud oli, kuid ma suutsin end edasi viia. 32km punktis hampsasin kurki, tegin kiired arvutused ja sain aru, et ega mul väga enam aega ei ole. Arvutasin, et kui läbin tunniga 5km, siis jääb varugi. Loomulikult ma ei arvestanud, mis üllatused mind ees ootavad. Mets muutus aina süngemaks, tihedamaks. Niiiii pime oli. Ronisin läbi põõsaste, üle puude. Kui kuskil oligi rada, siis mõlemal pool oli hirmus paks mets. Jalad kandsid mind kiiresti, kuid peast hakkasin ära keerama. Mul oli silme eest udune kõik, ma ei näinud viitadel olevat kirja selgelt. Ma kuulsin imelikke hääli. Ja ma nägin luulusi. Ja päriselt. Luulusid. Ma nägin enda ees kõndimas inimeste kampa. Ma hõikasin neid " Palun oodake".  Kuid keegi ei reageerinud, ja järsku oli see kamp mu eest ka õhku haihtunud. Kedagi ei olnudki. Siis ma nägin looma jälgi, suuri käpa jälgi, hakkasin kartma karusid ja ilveseid ja jumal teab keda. Ma tean, see kõik tundub nii tobe. 34km peal, kui oli jäänud vaid 8km käia, mul jooksis juhe kokku. Ma laskusin põlvili ja nutsin, ma tahtsin sealt ära, ma kartsin ja mul hakkas niii külm, ma lõdisesin üle keha. Mets oli aina pimedam ja süngem. Kirjutasin facebooki, et ma murdun. Kuid ma ikkagi mõtlesin, et liigun edasi, seda kiiremini suudab mulle abi vastu tulla. Ja läksin. Järsku nägin kivi peal istumas inimest, jaaa päris inimest. Seekord oli ta ehtne. Ta oli maha jäänud pundist ja üritas ka edasi minna. Ma olin nii rõõmus ja õnnelik. Ma tänasin teda nagu hull, et ta seal oli. Sest siis oli mul murdumise punkt käes, ma tahtsin peaaegu alla anda. Ta oli nagu jumala kingitus mul seal ees. Koos jätkasime teed. Jalad karjusid valust, vaimselt sain ma korda. Hirm ja paanikahoog kadus. 35km, 36km, 37km. Siis sõitis meile järele rattur, rajalintide korjaja. Ta teatas, et veel 2 on meie taga. Oh imet, ma ei olnudki ju päris üksi seal. Ta tegi nalja, lobises ja tõstis tuju. 37km peal oli teeninduspunkt, ampsasin hapukurki ja banaani. Ja sammusime edasi. Ma karjatasin valust pidevalt, sest jalad olid nii valusad. Kuid minusse tekkis selline jõud ja ma hakkasin lausa marsi sammul lõpuni sammuma. Mind ei huvitanud enam valu, ega miksi. Ma teadsin, et eesmärk on ligidal. 38km, 39km, teatasin ka fbsse kiirelt, et 3 on veel. Oh seda juubeldust ja rõõmu. Lõpp on kohe käes. Aga siis hakkas see tee niiiiii venima. No kõnnid kõnnid, ei tule seda 40km. Mõtlesin juba, et no äkki nad ei pannudki lõppu enam silte. Niii kaua võttis aega 1km läbimine. Tuli ära 40km, 2km veel ja ma olen läbinud maratoni. Vaatasin kella, et kas ma ikka jõuan, no muidugi jõuan. Arvestasin 10min ja 1km. Kahjuks mu kaaslane jäi maha. Ma sain sellise hoo sisse, mul olid silme ees laste näod, perekond ja sõbrad. Ma muudkui uhasin minna, koperadsin, kukkusin, aga läksin. 41km, jeeee aind 1km veel. No siis läks asi hulluks, rada lookles suure mäe nõlval, kitsas rada oli, kui oleks libastunud, oleks ma sealt alla kukkunud järve. Ma roomasin siis maas. Ma ei suutnud püsti käia, sest pea käis ringi. Siis tulid mingid sillad, mis lagunesid. Praksusid mu all. 1 osa käepidemest murdus. Ees oli pikk trepp ülesse. Ma ütlesin "Nooo miks kurat on see viimane lõik tehtud niiii raskeks."

 Kuulsin muusikat, Metallica käis parasjagu, see andis powerit. Hakkasin lausa lippama ja vist isegi sörkisin. Mulle kõndis vastu 1 medõde ja ütles natukene veel. Niiii natukene veel, keerasin paremale ja seal oli finiš. Inimesed plaksutasid, hõiskasid. Mina nutsin, ma värisesin ja nutsin. Ma küisin vaid "Kas ma läbisin maratoni?". Mulle anti karikas ja diplom kätte, mille ma nuttes ja värised üritasin kätte võtta. Ma ei mäleta enam, mida mulle öeldi ja räägiti. Ma olin eufoorias. Ma olin niiiiiii õnnelik. Seda tunnet on raske kirjeldada. See oli niiiiii ülev. Ma ei saanud tegelikult aru midagi enam. Järsku oli sõbranna juures saunas, sain kallistada oma last. Lugesin neid tohutid kommentaare, kirju, smsid muudkui tulid. Tartusse jõudes rääkisime sõbrannaga natuke juttu, jõin veini ja varsti vajusin unne. Karikas ja diplom voodi kõrval. Ma magasin nagu nagu karu. Niiii sügavalt.

Hommikul ärgates hakkasin ma kõike meenutama ja ka siis ei olnud mulle kõik kohale jõudnud...Aga ma teadsin, et ma tegin selle ära!!!

Nüüd te mõtlete kindlasti, et mis hirmud? Mis kuradi luulud ja kartused? Kuid nii oli. Ma kardan tohutult pimedas üksi olla, ma kardan tohutult metsi, parke. Kui kunagi seenel käies jäin ma korraks üksi ja teised ei olnud väga kaugel, sattusin ma hüsteeriasse. See on minu hirm ja see, et ma selle teekonna läbisin üksinda pikki kilomeetreid, see oli tohutu eneseületus. Paljud vast teavad ka, et mind on aastaid vaevanud
ärevushood/paanikahäired. Ma olen aastaid seda ravinud ja selle käes vaevlenud. Tavaelus ma oskan sellega toime tulla, kuid ka tavaelus tuleb mul sellised hooge ette. Ja sellest välja tulla on raske. Kes seda ei tea, see ei saa ka aru. Kuid sügavas metsas oli see hirmus. Vaimselt oligi kõige hullem see kõik. Muidugi ka füüsiline valu, kuid see ei olnud nii julm. Kuid ma sain hakkama ja tegin selle ära.

Ajakohta ma ütlen nii palju, et see läks linnutiivul. Ma ei saanud arugi, kui oli juba õhtu käes. Aeg lendas kiiresti.

Kes on mu eelmisi postitusi lugenud, siis teavad, et ma võtsin kaasa magneesiumi ampulle. Need tarvitasin ma kõik ära ja krampe mul ei tekkinud. Kaasa võtsin ka 5 pakki energiageele. Neid ma ei kasutanud kordagi. Natuke hirmutas jutt, et esimest korda maratonil nii ei testita tooteid, võib kõhu lahti lüüa ja jumal teab, kuidas mõjuda. Ma ei tahtnud ju katkestada. Ja loobusin neist. Ja nagu näha, sain ma ilma hakkama. Mul oli kaasas Borjomi ja Vitamin Welli vett. Ma ei tea, kas see on psühholoogiline effekt, kuid see vesi andis mulle energiat iga lonksuga. Soovitan soojalt. Energiat andis ka punktides ampsatud kurgilõigud, banaanid ja kommid. Ja ma tundsin mõju üsna kohe. Kindlasti võtke kõike nendes punktides, isegi kui pole isu jne. Ega mul ka polnud ju kõht tühi. Ma lihtsalt võtsin, et ma jõuaks minna lõpuni. Mingit nälga ma kül ei tundnud ja lõpuks kadus ka janu ära.

Jalad jäid minul terveks. Ei mingeid haavu, ville, küüned on alles. Kuigi mul tavalised tossud, ei ole jooksu/kõndimis jalatsid. Jalas olid ka tavalised sokid. Kõik olid lõpuks läbimärjad ja mudased, kuid jalad jäid terveks. Räägiti, et tekivad villid, paljudel veri väljas, küüned pealt kadunud. Minul läks õnneks.

Häiris mind seljakott. Ma ei ole harjunud seljakotti kandma. Ta polnud ju iseenesest raske, kuid oli tüütu. Järgmisel korral püüan leida muu lahenduse.

Kaasas oleks võinud olla kampsun/pusa. Lõpus oli mul metsikult külm. Energia kadumisest ehk?

See oli raske, kuid teostatav. Ja nagu näete, kõik on võimalik. Ma ei olnud treenitud, vormis, mul ei olnud uhkeid jalanõusi, spordi riideid. Kuid mul oli suur tahtejõud. Ja ma tegin selle ära!!! Enam ei peata mind miski, ja mitte keegi ei tule mulle ütlema, et ma ei saa hakkama. Saan küll. Ma olen enamaks võimeline. Kui jalad on päris korras, hakkan tegema väga palju trenni, aktiivsemalt veel liikuma ja ma saavutan kõik oma unistused. Ma ei peatu enam. Ootan juba uusi väljakutseid, võistlusi ja maratone, kuid nüüd lähen ma sinna pikema ettevalmistusega ja teadmiste/kogemuste pagasiga. See maraton näitas mulle mind enda seest. Minus on inimene, kes tahab ja suudab ja teeb. Ma ei lase end häirida enam kõrvalistel negatiivsetel inimestel ja teen oma asja. 

Ma tänan veelkord kõiki, kõiki teid kullakesi, kes elasite mulle niiiii kaasa. Kes hoidsite pöialt, kes rõõmustasite koos minuga lõpus. Ma tänan teid kõiki, kes uskusite minusse. Ma tänan oma perekonda, sõpru, tuttavaid, lugejaid. Ma tänan neid rajal olevaid inimesi ja tänan elamusretked.ee meeskonda. See oli hull retk, kuid samas niiiiiiii äge!!! Me kohtume veel, juba eile vaatasin teie retkede plaani ja see maraton oli mul avalöök tõelisesse maratonlaste maailma!!!

Ma tegin selle ära!!! 42km maratoni on läbitud!!!

Eile ma olin eufoorias, pisarad voolasid, kui läbisin viimast kilomeetrit. See tunne, kui jõudsin finišisse, seda tunnet ei anna millegiga võrrelda. See tunne oli ülim. Ma ületasin ennast, ma ületasin end füüsiliselt ja vaimselt ja ma läbisin selle pika maratoni. Maraton oli raske, läbi paksu metsa, üle langenud puude, soos,  mäed ja paksu liivaga rajad. Tohutu valu, vaimsed heitlused endaga. Kuid ma tegin selle ära.

Ma olen praegu suht sant, ei saa liikuda. Mulle pole veel kohalegi jõudnud, mida ma tegelikult tegin. Tahtsin kiirelt vaid teada anda, et TEHTUD TEHTUD TEHTUD. Ma pole mingi hädapädakas, mul on suur tahtejõud ja toetavad inimesed ja ma suudan paljudki!!!

Kõgile kaasaelajatele ja toetajatele suured tänud. Tänu teile sain ma palju tuge ja jõudu. Te olete mulle niii kallid. Aitähh aitähh aitähh!!!

Ja sina anonüümik, kes mu üleeelmises postituses 100% kindel olid, et ma ei läbi seda. Kas sööd nüüd oma sõnu? Ja mis on sulle mulle hetkel vastu panna? Mul võib olla paigalseise, tagasilööke, kuid ma kordan, sellel teekonnal ma ei peatu enne, kui olen saavutanud oma unistuse! Ma olen paljuski võimeline ja mina läbisin 42km ära. Ma olen uhke ja õnnelik!!!

Kirjutan homme pika postituse kõigest, emotsioonidest, rajast, üritusest  jne jne jne. Nii palju on kirjutada, kuid ma pean natuke taastuma. Sellele mõeldes, tulevad ikka pisarad silma. See oli minu jaoks midagi väga suurt!!!


Aitähh neile, kes minusse uskusid :)

Maratoni päev on käes!!! Otse südamest!!!

Eilsetest ettevalmistustest kirjutan ma tagant järele, peale maratoni. Ma puhkasin ja ei jõudnud lihtsalt kirjutama. 

Jah mul pole suurt ettevalmistust, treenitust, parimaid jalanõusi, riideid. Mul puuduvad kogemused ja vorm. Kuid mul on tahe, mul on niii suur tahe, et see teekond läbida. See on võitlus minu endaga. Ma lähen tegema täna midagi väga suurt ja ülevat, ma ületan ennast juba seal stardis seistes. Lisaks sellele suurele tahtele on mul kaks tütart, kellele ma mõtlen iga liigutud km, kellele ma tahan näidata, et nende ema saab ka. Nende ema jõuab. Nad just kallistasid mind ja ütlesid "Emme me oleme juba uhked sinu üle, uhked sellepärast, et sa lähed proovima". Mul on mu kallis perekond, ema, vend ja õeke. Nad küll kardavad ja muretsevad, kuid nad on täna minuga! Soovivad mulle head ja usuvad südames minusse. Mul on minu parim sõbranna Ly, kes usub minusse, kes on minuga vaatamata minu vigadele ja hullustele. Ta on minuga alati ja ta usub minusse ka täna!!! Mul on minu sõbrad, tuttavad,  ja loomulikult mu teine perekond Süües Saledaks grupp. Kes ka on täna minuga, kes mõtlevad mulle, toetavad mind heade soovide ja nõuannetega. Lisaks minu suurele tahtejõule on minu ümber nii palju armastavaid inimesi. Nii palju headust ja armastust. Mul on selle raja läbimiseks olemas tegelikult kõik!!!

Mitte keegi teine ei tule ja ei riku seda tunnet ja päeva ära!!!

Ma lähen omas tempos, ma ei hakka võistlema, eesmärk on see 42km läbida tervena!!! 

Värska, siit ma tulen ja ma läbin need 42km!!!

Minu reede 14.08.2015. 2 päeva maratonini!!!

Hei-hei. Hehh täna kirjutan päevased tegemised samal päeval, täitsa lahe. Täna oli täielik lebo päev. Eile oli mul viimane trenn enne maratoni ja alatest tänasest ma kavatsesingi aja maha võtta ja täielikult puhata. Eilsest trennist olid täna jalad ikka väga valusad, kuigi eile ei teinud jalgadele palju trenni. No ei tea miks, aga valusad nad olid. 

Otsustasin siis terve päeva puhata, tegin endale kõrge padja kuhja ja nii ma pikutasin jalad kuhjale kõrgemale asetatult, mõnusalt oma pehmel ja mugaval asemel. Ohh, kui mõnna oli. Surfasin netis ja lugesin erinevaid spordiblogisid, kus blogijad harrastavad kõndi või jooksu ja käivad maratonidel. Niii palju huvitavaid blogisid leidsin ja mõnusat lugemist oli palju. Nii tublid inimesed, nii ettevõtlikud, tahtejõulised. Ohhh jahhh...Lemmikuid ma praegu välja ei too, teen seda siis, kui olen silma jäänud põhjalikult läbi lugenud. Muidu ma lugesin ainult kaalulangetusega ja fitnessiga tegelevate inimeste blogisid, kuid täna paelusid mind täiega kõik maratonihundid. No eks ma ju tahtsin ikka lugeda, mis nippe keegi on maratoni eel ja ajal kasutanud, kuidas toitunud, mida joonud, riided, läbimisplaanid jne jne jne. Ja tegelikult on kõigil üsna sarnased võtted. Keha laadimine süsivesikutega, mineraalveega, peedimahlaga, magneesiumiga, loomulikult paar päeva enne seda täielikku puhkust. Ka võistluspäeval kasutuses olevad nipid on üsna sarnased kõigil. Täisväärtuslik hommikusöök, geelid, batoonid, banaanid, joomine ja toitumine rajal. Riietussoovitusest, kuni kiirusteni välja. On erandeid, kuid enamasti jooksevad samad teemad läbi. Aga see maailm on niiiiii põnev, see teadlik ettevalmistamine. Nii vaimselt, kui füüsiliselt. Muidugi kõik, kes sellega tegelevad, nemad treenivad pikalt pikalt enne seda, näevad palju vaeva ja teevad kõvat tööd, et minna kuskile maratonile. Ma tunnengi end täiesti hulluna selle kõige keskel. Kuid ma proovin selle ära, ma teen selle läbi. Ja kes teab, mis tulevik tuua võib. Praegu saan ma vaid tänada blogidemaailma, kust muidu ma üldse teaks, kuidas ja mis.  Ja kõik mu armsad pereliikmed Süües Saledaks grupist, mis ma teieta teeksin? :D

Minu toitumisest;)

Minu toitumine oli täna ja on ka homme kaloririkkam, kui tavaliselt. Ma pean lubama endale rohkem süsivesikuid ja tugevamaid toitukordi. Ma laen oma kehale kütet, et läbida maraton. 

Hommik

Hommikul ärgates jõin ma kohe ära 0.5l Borjomi vett. Issand, just meenus, et kohvi ei ole ma täna joonud ju.
Minu hommikusöök sai täna aga nii kiita, sest see kukkus kuidagi ilus ja täisväärtuslik välja. See tegi mind rõõmsaks.

* Praemuna, peekoni ja rohelise sibulaga
* 2 viilu täistera rukkijahu rösti Saarema Light juustuga
* 2 viilu arbuusi
* 0.5l Borjomi

Lõuna

* Täisterapasta, lõhe, punapeedi ja rohelise sibulaga
* Natuke värsket kurki
* 3 viilu arbuusi
* 0.5l Borjomi

ÕhtupooliK

* 3 Oravakese pralinee kommi(oi kui paha tüdruk ma olen)
* Kana tortilla
* Natuke värsket kurki
* 0.33l peedimahla

Õhtu

* Tuunikala, kodujuustu, punaste ubade ja rohelise sibulaga
* 0.33ml peedimahla

Nii palju pole ma söönud ammu, nii täis ei ole mu kõht olnud ammu. Kuid tunne on ok ja kehal on kuidagi mõnus olla. Ei tea, kas see peedimahl juba mõjub? Või magneesiumi ampull? Vist vara veel :D

Miks ma seda peedimahla joon?

Peedimahla soovitatakse juua enne võistlusi tegelikult isegi nädal enne ja rohkem. Mina alustasin täna, kuid ehk midagi ikka aitab. See on vereringele hea, sisaldab suuremas koguses nitraate, mis mõjuvad lihaskoele ja aitavad alandada hapniku hulka. Peedimahl aitab laiendada veresooni, võimaldades suuremat verevoolu kudedesse. Samal päeval, ehk maratoni päeval igaks juhuks ei tasu juua, kuna võib kõhu lahti lüüa. Mulle nii pole mõjunud veel. Maitselt mulle meeldib see ka väga, suu ja hambad teeb lillaks, kuid juba selle vähese tarbimise juures tunnen ma end kuidagi värskelt. Eks see ole psühholoogiline mõju mul moment.

Loe siit : 
http://marathon100.com/est/uudised/toitumine.n/peedimahla-kasulikkusest
http://www.jookseme.com/blogi/mida-ja-kuidas-enne-maratoni-tankida
http://naine24.postimees.ee/1000480/maga-et-joosta

Magneesiumi ampullid

Täna hakkasin ka magneesiumi ampulle võtma. FitShopis maksab 1 ampullike 1.70€. Seda soovitatakse võtta päev enne maratoni ja samal päeval. Kuid võib ka varem. Ma arvasin, et mulle on ehk parem. Magnessium aitab krampide vastu,  eriti sellistel kuumadel päevadel. Ja väga paljud sportlased ka neid kasutavad. Minul oli mõnus apelsini maitsega. Täna võtsin ühe, homme teise ja maratoni päeval kolmanda.

Borjomi vett tarbin ma ka homme palju ja maratonipäeval ka, et keha saaks soolasid ja mineraalaineid. Ja Borjom meeldib mulle ja no on alati aidanud mind peale pidu ja usun, et aitab mind ka praegu. Ja seda soovitavad ka paljud sportlased.


Nii, kuid nüüd ma tuttu. Unest paremat abivahendit siiski ei ole. Uni on kõige olulisem. Minu keha ja vaim peab olema puhanud ja värske. No olgu, natuke ma vaatan veel motiveerivaid maratoni videosid, kuid siis uinun!!!

Head ööd ja homseni!!!

Minu neljapäev 13.08.2015. Neljapäev on kalapäev!

Täna oli mul jälle üks täiesti rahulik päev. Samas rõõmus päev, mu tütar tuli täna Tallinnast koju ja me oleme jälle kolmekesi koos. See on ülim tunne, see on niiii rahustav ja ma olen alati nii õnnelik ja ootan teda väga, kui ta kuskil võistlemas, või jalka laagrites käib. Me oleme kolmekesi koos nii harjunud. Me teeme kolmekesi koos nii palju vahvaid asju, me saame nii palju naerda ja rääkida kolmekesi koos. Ja kui keegi on puudu, siis on tühi tunne. Nüüd aga on täielik kvaliteetaeg ja nauding. Blogi kirjutan praegu, sest plikad vaatavad Viasatist mingit jalka mängu. Aga nad on minu kõrval ja ma olen maailma õnnelikum inimene hetkel.

Minu trennist/liikumisest;) 

Täna käisime taas sõbrannaga trennis. Me isegi ei leppinud asju täpselt kokku, ei suhelnud hommikul telefonis, kuid kodust väljudes võtsin loomuliku asjana spordikoti kaasa ja ka tema oli kuidagi arvestanud, mil ma oma asjatamised linnas lõpetan ja helistas mulle, et noo tuleks ka nüüd kodunt välja. Ja nii me saimegi 11 ajal kokku ja loomulikult Fitlife trenni ;) Vastuvõtt oli adminni poolt jälle väga soe ja naeratav, riietusruumi suundudes tundus, et mingi rühmatrenn on lõppenud. Jõusaal oli aga tühi. Arvata on, kellaaeg ju selline, kus ollakse tööl ja eks mängib ka suvi siin rolli. Meil oli tuju hea, muusika pani isegi tantsiliigutusi tegema ja pihta me hakkasime.

Alustuseks kardiot, kiirkõndi 25min lindil(muide mu sõbranna tegi rohkem, 35min). Siis aga lihaseid treenima. 15x kõhulihaseid. 15x käte ja rinnalihaseid. 15x selg, rind, käed(harjutus, kus tõmbad pea tagant kangi ette, kuni kõhuni). 15x Kinesise seinal(jätsin nime meelde)  rind ja käed. 15x käed, rind Kinesisel, tõmbad ülevalt alla neid nööre, enda ette nabani vms. 10x selg ja käed. 10min Ellipsil(no üldse ei jaksand, ma ei tea mis jant oli, mul ei olnud õhku, võhma ja ei jaksanud. Sõbranna aga pani vist ikka 30-35min). Siis jälle lihaste ring otsa.15x kõhulihaseid. 15x käte ja rinnalihaseid. 15x selg, rind, käed(harjutus, kus tõmbad pea tagant kangi ette, kuni kõhuni). 15x Kinesise seinal(jätsin nime meelde)  rind ja käed. 15x käed, rind Kinesisel. Tõmbad ülevalt alla neid nööre, enda ette nabani vms. 10x selg ja käed. Ja lõpuks tegin hantlitega 8x välja astet.

Kokkuvõte:

*25min kiirkõndi lindil
*10min Ellipsil
* 2x15 kõhulihaseid
* 2x15 käte ja rinnalihaseid
* 2x15 selg, rind käed
* 2x15 Kinesisel rind ja käed
* 2x15 käed Kinesisel
* 2x10 selg ja käed
* 8x väljaastet 6kg hantlitega

Vott selline trenn. Kas ikka on aru saada, mida ma teen? Ma ei oska väga hästi lahti seletada, kuid teen pildid mingi päev kõikidest harjutustest. Siis on teil aimu, mida ma siin kirjutan. Tunne oli mõnus, kuid olin suht väsinud peale trenni, isegi tukkusin kodus. Miks? Ma ei tea, see pole ju mega trenn.

Kiidan aga oma sõbrannat, ta on mega tubli. Eriti meeldib mulle see, et kui plaanime, et no teeme 20. Siis ta kohe ütleb, et ahh teeme 5 veel jne. Ja kui see 5 tehtud, siis ikka, et nooo paneks veits veel. Imeline inimene.

Oli mega mega lahe!!!

Minu toitumisest;)

Hommik

* Omlett peekoniga
* Natuke hakitud kurki ja tomatit
* 2 täistera rukkijahust rõsti viilu
* 0.5 Borjomi

Lõuna

* Tuunikala salat, kodujuustu, rohelise sibula, tomati ja punaste ubadega
* 2 viilu arbuusi
* 0.5 Borjomi

Õhtupoolik

* Omlett rohelise sibula ja punaste ubadega
* 2 viilu täistera rukkijahu rösti
* 3 Oravakese pralinee kommi
* 0.5 Borjomi

Õhtu

Õhtusöögi näksisin koos vanema tütrega pooleks. Väiksem ütles vaid väkk.

* Lõhevarras paprikaga ja lõhevarras suvikõrvitsaga
* Viil täistera rösti rukkijahust
* 0.5 Borjomi

Kõht on täis, tuju hea. Kohvi jõin ühe tassi, joon vaid musta ja kanget. Kuid Borjomi vesi oli mul täna kogu aeg näpus.

Seda joon enne maratoni ja ka maratoni ajal, et saada kätte mineraalid ja soolad. Loomulikult tarbin ka tavalist vett, kuid Borjom on hetkel põhiline. Mulle maitseb ja tunnen, et mõjub ka hästi.

Vot sellised tegemised täna. Homsest aga lähen täiesti teisele menüüle, unustan korraks kalorid ja annan kütet kehale. Loomulikult tervislikku. Kuid suurendan kaloraaži jne. Trenni ma enam pühapäevani ei tee. Puhkan ja laen akusid. Ja üritan end vaimselt paika panna.


Kuulge kullakesed, kirjutage mulle, kas nii on hea, kuidas kirjeldan trenne jne? Kas on arusaadav? Ande nõu mulle ja loomulikult tahan ka teie soovidega arvestada. Järgmine nädal teen pildid ka järjest, et mida-kus tegin, siis on parem ülevaade. Kuid ootan teie arvamusi!!!

Head ööd ja homseni!!!

Minu kolmapäev 12.08.2015. Sõbrannaga koos trenni!

Eile oli mul selline ärev päev. Nagu te teate, osalen ma MARATONIL. Päris maratonil, 42km. Hirm on suur, värin sees ja uurimist-puurimist palju. Eile põhiliselt tegelesingi sellega, mida süüa/juua, mis selga, mida kaasa, kuidas enne, kuidas seal jne jne jne. Küsisin kogemustega inimestelt ja muidu tarkadelt. Infot on palju ja olen nüüdseks enda jaoks sobiva paika pannud. Aitähh, kes te mulle nõu andsite!

Minu eilsest trennist/liikumisest;)

Eile oli nii kuum ilm. Mulle meeldib hullult suvi, kuid mitte selline rõske, niiske ja vastik palavus. Otsustasime eile sõbrannaga trenni minna umbes 16ks, tema lõpetas töö ja tuli Eedenisse Fitlife. Kohale jõudes olin ma täiesti läbimärg juba, kuigi ma pole tegelt üldse higistaja tüüp kunagi olnud. Ah see selleks, mul oli tuju hea, sain trenni minna koos oma parima sõbrannaga. Ta on mulle no nii armas ja kallis ja tähtis ja kõik, mis me koos teeme, on nii tore ja hea. Nüüd on ka tema Fitlife klubi liige ja peale chillimise, veedame ka spordiklubis koos aega. Klubis oli aga mõnus värske õhk, ei olnud umbne ja vastik. Inimesi oli väga vähe, mõned. Administraator oli aga jälle super lahe, nii rõõmus, naeratav ja tekitas väga hea tunde. Aitähh Sulle!!!

Aga, mis me siis tegime? Trenni muidugi. Kõigepealt natuke näitasin talle, kus, mis jne. Otsustasime, et alustame kardiost. Alustuseks sõitsin ma 15min ratast, mulle jubedalt meeldib ratas. Peale seda suundusin masinate poole, et teha 1 ring jõudu. 15x kõhulihaseid, 10x rinna ja kätelihaseid, 10x selja, kõhu, rinna, kätelihaseid(mu meelest see masin teeb kõike:D), siis 10x käed ja selg. Peale seda läksin selle K tähega seina juurde(no ei tule meelde moment nimi), seal tegin 10x käte ja rinnalihaseid ja natuke teist moodi 10x käte ja rinnalihaseid. Ja jälle kardio. Sõbranna tegi ka muidugi kaasa neid jõu harjutusi. Otsustasime, et kõnnime. Läksime lindile, kõndisin 25min, kuna sõbranna pani muudkui edasi, mõtlesin, et ma sõuan veel, sõudsin 5min. Kardio tehtud, jälle uus ring jõuharjutusi. 15x kõhulihaseid, 10x rinna ja kätelihaseid, 10x selja, kõhu, rinna, kätelihaseid(mu meelest see masin teeb kõike:D), siis 10x käed ja selg. Peale seda läksin selle K tähega seina juurde(no ei tule meelde moment nimi), seal tegin 10x käte ja rinnalihaseid ja natuke teist moodi 10x käte ja rinnalihaseid. 

Ja oligi kõik, tegelikult oli seda üsna vähe. Tundsin, et oleks võinud veel rohkem midagi teha, aga oli vaja liikuda lihtsalt. Sõbranna oli ülitubli mul, ma nii uhke kohe. Tegi vabalt ja rõõmsalt kõike ja nüüd hakkamegi teineteist motiveerima. Sa oled tubli kullapai!

Kokkuvõte:

* 2x15 kõhulihaseid
* 2x10 käte ja rinnalihaseid
* 2x10 käte, selja ja rinnalihaseid
* 2x20 kätele ja rinnale K tähega seinal
* 2x15 selg ja rind
* 15min ratast
* 25min kiirkõndi lindil
* 5min sõudmist

Oli kerge, kuid mõnus trennike. Kokku umb 1h. Pärast saun ja jahutav dušš ja päeva võis korda lugeda. Ahjaa natuke naiselikku rõõmu ka, ma unustasin vahetuspesu koju, sain endale enne trenni uue pesu komplekti muretseda. Niii ilus ja nii hästi passib selga. Vahel on tore, kui asjad koju jäävad.

Täna õrnalt käed annavad tunda, kuid muud pole midagi häda.

Minu toitumine;)

Hommik

* Omlett 2st munast, šampinjonide ja tomati tükkidega
* 2 viilu täistera rukkijahu rösti

Lõuna

* Värskekapsa hautis broileri delikatess hakklihaga
* 1 õun

Õhtupoolik

Käisin oma sõbrannal külas ja haarasin kaasa hapukoore-karamelli koogi, ise ka ei tea miks. Oleks võinud viia ju puuvilju või lilli. Aga no lapsed sõid, tema sõi tükikese ja MINA SÕIN KA TÜKIKESE kohvi kõrvale. Ja ei kahetse üldse. Ma ei söö magusat eriti üldse, ma ei patusta eriti üldse ja no miks ma ei või mõnikord sõbrannaga kohvitada ja suu magusaks teha. Teda oli üldse tore näha, me kohtume nii harva.

* Väike tükike hapukoore-karamelli kooki

Õhtu

* Kodujuust hakitud tomatiga
* Natuke keedetud keelt

Kõht oli üsna täis, vett tarbisin palju palju, ka Borjomi, see on mu lemmik. 

Pilte mul kahjuks pole. Täna saan oma telefoni õhtul tagasi ja hakkan jälle ka pildistama kõike. No ei saa endale seda uut telefoni lubada kuidagi. Lapsed lähevad kooli ja niiiii palju raha kulub kõigele. Aga saan hakkama.

Mina lippan nüüd töövestlusele, siis kerge trenn sõbrannaga jälle ja koju puhkama, sest peale tänast trenni, on mul maratoni eelne mõnus puhkus.

Bye.

Värska kepikõnni- ja käimismaraton 16.08.2015

Nonii, nüüd olen ma ilmselt hulluks läinud. Sest kavatsen sel pühapäeval 16.08.2015 Elamusretked poolt korraldatud maratonil osaleda. Jah kuulsite õigesti, MARATONIL. 

Valida oli 10km, 21km ja 42km. Kuna 1 armas inimene võtab osa 42km maratonist, siis otsustasin ka mina sinna registreerida. Mis mul arus oli, seda ma ei tea. Kuid järele mõeldes, targematega aru pidades ja vaimselt end ettevalmistades, see tegelikult nüüd niii hull olla ka ei saa. No kindlasti on hull ja raske ettevõtmine, kuid teostatav. Ma ei lähe sinna võistlema, ma ei lähe sinna kiir-kiir kõndi tegema, vaid ma lähen läbin raja, nautides kauneid paiku ja saades tohutu elamuse. Loomulikult soovin ma jääda aega, mis võistluses arvesse läheb ja päris jalutama ka ei hakka. Et see teekond läbida, on aega 9 tundi. Kui selle aja sisse ei mahu, ehk kui õhtuks kella 20ks finišisse ma ei jõua, siis mind diskvalifitseeritakse. Stardipauk antakse kell 11 Värska Laululavalt.

Kes teist on osalenud sellistel pikkadel käimismaratonidel? Kuidas olete end ettevalmistanud? Jah mul pole ju tugevat põhja all, kuid midagi ikka. 

Täna olen saanud siit-sealt nii palju soovitusi inimestelt, kes on selliseid retki läbinud. Soovitatakse kaasa võtta magneesiumi, rakusoolasid, erinevaid batoonikesi, energiageele, jalgadele geelplaastreid, villipulkasid, isegi vahetus sokke ja jalanõusi. Rääkisin läbi ka toitumisnõustajaga, päev enne soovitas süüa pastatoite kalaga ja hommikul enne retke süsivesikute rikast toitu. Kaasa kindlasti vett, ehk Borjomi? Soovitati ka 3 päeva enne retke jalgu mitte koormata ja rohkem puhata. Kindlasti ma pean end ka vaimselt väga ette valmistuma ja see ongi kõige hullem selle kõige juures.

Mul on hirm, kuid on ka selline põnev tunne. Kui ma selle läbin, siis ma võin enda üle uhke olla. See on minu jaoks midagi väga suurt ja erilist. 

Armsad lugejad, kirjutage mulle oma kogemustest, tuttava kogemustest. Teadjamad andke nõu, kuidas valmistuda, mida kaasa. Kes antud maratonil veel osaleb?

Elamusretked korraldavad väga põnevaid retki, maratone üle Eesti. Imeliste kohtade avastamised ja enese proovile panekud. Loe ja uuri siit: Elamusretked.

Ootan teie kommentaare väga väga!

Tervis Pluss ainult 1€

Tervis Pluss on mul 1 lemmikutest ajakirjadest. Sealt on  nii palju lugeda. Edulood, spordist, head retseptid, kaalulangetus teemad, jutud imelistest inimestest. No igasugu nippe ja motiveerivaid lookesi täis ajakiri. Mingi aeg tagasi pakuti võimalust tellida ajakirja number vaid 1€ eest. Ja täna jälle!!! 


Telli täna 11.08.2015 Tervis Pluss septembriks vaid 1€ eest. Telli endale ja sõbrale ka!

Loe siit : Tervis Pluss 1€

Minu esmaspäevane kaalumine 10.08.2015 ;)

Olen olnud jälle pikalt blogist eemal. Praegu on suvi, kuumad ilmad ja mul on ka isiklikus elus uued tuuled puhumas. Olen rõõmus, olen õnnelik ja loomulikult ka täiesti kindlalt hea toitumise juures ja ka liikumine on paigas(kuigi võiks veel parem olla). Ja kõik toimib hetkel väga hästi ja ma olen hoos.

Kahjuks pole mul hetkel telefoni, millega pilte saaks teha . Mul tütar sõitis Eesti Koondise jalgpalli laagrisse ja andsin talle oma nutika kaasa, et ta saaks pildistada ja minuga vahel kirjutada. Mul on endal märkmikus kõik kirjas, mida söönud ja mida teinud olen. Mõtlesin, et on kuidagi näotu ilma piltideta päevikut blogida, kuid mõtlesin ümber ja teen seda siiski. Varsti tulevad uued postitused. Reedest saan taas ka pildistada, km-eid täpselt mõõta jne jne jne...

Nüüd aga kaalumine. Ma ei tea, ma olen nüüd ikka väga tubli olnud ja olen ise enda üle lausa uhke natuke. Natuke ju vahel võib. Jah ma pole väga palju trenni teinud, ma pole väga palju kiirkõndimas käinud, kuid ma olen aktiivne olnud ja liikunud ikka. Eelmine nädal oli selline mõnus suve chill nädal, kus ma tegin lihtsalt muid vahvaid asju, kuid minu jaoks mõjus see vaid positiivselt. Sest mu toitumine on paigas. Mis ongi kõige tähtsam kaalulangetamise juures. Eelmisel esmaspäeval näitas kaal 93.6kg ja eile näitas kaal mulle veel väiksemat numbrit - 92.5kg!!! Ma olen kaotanud nädalaga 1.1kg. Saate aru 1.1kg!!! See on niiii vahva, see on niii äge. Mul pole enam stressi, mingeid kinnisideid toiduga ja tulebki välja nii, et kui teed seda rõõmsalt ja chillilt, siis asi toimib. Loomulikult tuleb ikka väga jälgida, mida sööd, palju sööd jne. Kuid ma olen leidnud kõik need head asjad ülesse ja mulle maitseb see, mida söön. Ja kui ma pistangi ühe jäätise pintslisse, siis ei juhtu ka midagi hullu. Ma ei tee seda iga päev. Tähtis on asja võtta mõistusega.

 Mul on 2.6kg minna uue verstapostini, ma niii ootan juba seda, et oleks ees number 8. See tundub uskumatu, alles ma ju kaalusin 117kg. 117kg, mis oli kohutav rasvumine. Mul on palju minna, kuid ma olen teinud suure avalöögi ja ma lähen võiduka lõpuni!

Minu kaalumine siis:

09.02.2015-117kg

16.02.2015-113kg

23.02.2015-111kg

08.03.2015-108.04kg

16.03.2015-106.55kg

30.03.2015-104kg

08.04.2015-102.4kg

13.04.2015-101.9kg

20.04.2015-100.7kg

27.04.2015-99.8kg

04.04.2015-98.5kg

10.05.2015-98.6kg

18.05.2015-97.4kg

25.05.2015-96.7kg

31.05.2015-96kg

08.06.2015-95.8kg

15.06.2015-95.9kg

22.06.2015-94.7kg

29.06.2015-94.3kg

06.07.2015-94.5kg

13.07.2015-96kg

20.07.2015-95.2kg

27.07.2015-94.5kg

03.08.2015-93.6kg

10.08.2015-92.5kg

Praegu ma pikalt ei hakka kirjutama, tahtsin vaid oma kaalumise postituse ära kirjutada. Õhtul kirjutan jälle oma toitumisest, liikumisest ja trennist.

Panen teile pildikese oma muutumisest ka ;) Esimene pilt tehtud veebruaris 2015 ja teine juulis 2015. Vaikselt hakkan ma end taas armastama ja see on nii hea tunne.